Kuidas saada tagasi oma hääl
Sara-Ester Krisp
Kuidas teatada naisele, et ta kaotas äsja mehe ja kaks last? Kuidas käituda taolistel puhkudel?
Võimalik, et naine just jõi rahulikult oma hommikukohvi, kui teda segas ootamatu telefonikõne või naaber, kes koputas uksele? Võibolla ta just koristas enne Pesahi korterit või oli kuhugi minemas? Kus oli missis Sandler sel hetkel, kui talle teatati, et tema 30aastane mees ja kolme- ning kuueaastane laps lasti maha?
Armastatud inimese kaotus on alati tragöödia. Kaotada mees ja lapsed, kelle külmavereline mõrvar laskis maha juudi kooli ukse,l on lihtsalt väljakannatamatu.
Ei jätku sõnu, sest pole sõnu, millega väljendada kogu valu ja kurbust, millesse sattusid nende nelja inimeses pered, kelle hinnalised elud rööviti 19. märtsil. On veel teisi ohvreid, kes võitlevad oma elu eest ja vajavad ravi. Kuid ka need koolilapsed, kes ise füüsiliselt kannatada ei saanud, said tohutud traumad ja kogu juudi üldsus ei suuda üle saada šokist.
Šokk põhjustab vaikimist. Üks põhjusi, miks Pesahi esimese Sederil alguses pakutakse keedetud muna, sest tal endal “ ei ole suud“, nõnda ei ole ka leinajal suud. Kui on tarvis lohutada leinajat, saab seda teha alles siis, kui leinaja ise tahab rääkida. Kui leinaja eelistab vaikida, siis ongi vaikus.
Kas praeguses olukorras maailmas on meil õigus vaikida? Kas me võime lubada tappa süütuid inimesi, ja teha mitte midagi, et meie häält võetaks kuulda? Meie õed ja vennad Prantsusmaal ei saa rääkida. Sest neilt võeti nende hääl. Nad vaikivad praegu, kuid meie peame rääkima nende eest. Me peame näitama kogu maailmale, et me ei hävi mitte kunagi ning meie hääl hakkab kõlama üha valjemalt ja valjemalt, kui teised tahavad, et see vaibuks. See terrorist ja teised, kes teda toetavad, põhjustasid väga tugevat valu. Nad tegid peredele, kogukonnale, sõpradele, kõigile juutidele kirjeldamatut valu. Kuid neil ei ole ega tule jõudu meid hävitada.
Nad on püüdnud hävitada meid kogu aeg, kui oleme eksisteerinud. Nüüd, Pesahi künnisel, meenutame õudusi, mida on pidanud taluma nende inimeste kehad, meeled ja hinged. Me oleme olnud piinatud ja tapetud. Ja siiski, me oleme elus. Me pühitseme Pesahi õhtusööke, me ainult ei meenuta kannatusi, vaid kuulutame vabanemist, mis sellele järgnes.
Nagu orjadel, polnud ka meil häält. Me vaikisime. Kuid sõna "pesah" ise tähendab “rääkivat häält“, kus pe- on suu, aga sah – rääkiv. Pesahi ajal saame tagasi oma hääle.
Täna me leiname. Täna me nutame. Kuid me peame ka rääkima - nende eest, kes seda ise enam teha ei saa.
Jah, me peame rääkima, ja mitte kunagi enam vaikima