Sünagoog –see on juudi usu ja traditsioonide ning vaimuliku elu keskuseks, ühispalvuste, rituaalse teenistuse, õppe ja usukoguduse tsentrumiks.
On teada, et sünagoogid tekkisisd veel kauges minevikus seal, kus juudid osutusid eraldatuteks Jerusalema Templist ja neil polnud võimalust osa võtta Templis toimuvatest jumalateenistustest. Peale Templi hävingut 70 aastal keskendus kogu jumalateenistustega seotud praktika sünagoogidesse. Domineerib seisukoht, et peale Jerusalema Templi hävimist ei saa olema mingit teist Templit, ega pole võimalik korraldada tõelisi jumalateenistusi senikaua kuni pole tulnud Messias, kes taastab Templi. Seepärast on analoogia sünagoogi ja Templi vahel pinnapealne. Iga sünagoogi kohustuslikuks elemendiks on Püha Laegas - Aron Kodesh, Toora rullide panipaik, samuti selle ees olev Bima.
Ortodokssetes sünagoogides istuvad mehed ja naised eraldi.
Kogu maailmas loetletakse c.a. 12,5 tuhat sünagoogi. Neist asub enamus Iisraelis ja USA-s.
Tallinna Uus sünagoog
Sünagoogi kolimine Magdaleena tänava puithoonest Juudi Kooli juurdeehituse ruumides asuva Kogukonna Keskuse teisele korrusele Karu tänaval 16, oli algusest peale ajutine lahendus. Eelmise sajandi üheksakümnendateks aastateks oli selge, et avariiolukorda sattuva hoone korrashoidmine, mis ei kuulu Kogukonna kinnisvaras hulka, oli muutunud ülemäära kulukaks ja tulevikuta tegevuseks. Eesti Juudiusu Kogukonna (EJK) võis loota vaid Karu tänava ja Aedvilja tänava ristmikul asuvale krundile, mis tagastati Kogukonnale.
Kogukonna Keskuse teisel korrusel asuval sünagoogil oli mitmeid olulisi puudusi. See oli ruumide poolest väike, mistõttu pühade ajal olid need puupüsti täis. Ruumis oli umbne, mis tõi kaasa mitmeid ebamugavusi, sealhulgas võimaluse puudumise kindlustada meeste ja naiste eraldatus palvetamise ajal. Peamiseks üleastumiseks oli võimaluse puudumine tagada Aron Kodeshi õige suund Jeruusalemma suhtes. Ortogonaalne ja kitsas ruum võimaldas asetada selle ainult idaseina juurde, seepärast oli kogudus palvete ajal, mida tuleb lausuda näoga Jeruusalemma suunas, sunnitud pöörama küljega Aron Kodeshi poole. Veel üheks probleemiks oli Tallinnas rituaalse basseini mikvah ja koššerköögi puudumine. Kuna Tallinn on suur turismikeskus, esines tõsiseid probleeme Tallinna külastavate juudi turistide vajaduste täitmisega.
Juba üheksakümnendate aastate keskel arutati võimaluse üle ehitada uus sünagoog Aedvilja tänava ääres asuvale vabale krundile, kuid tegelikke samme hakati astuma alles pärast seda kui rabi Shmuel Kot oli saabunud Tallinna.
2006. aasta nägi Tallinnas Maakri tänaval asuva Suure Koraalse Sünagoogi ehitamise lõpetamise 120. aastapäeva. Suure Sünagoogi juubeli ettevalmistamise arutelude käigus tekkisid täpsemad ideed uue sünagoogi ehitamiseks Tallinna. Otsustati, et sellest tuleb tõeline keskus erinevate teenuste osutamiseks juudi elanikkonnale. Kavandati, et uuest sünagoogist saab koht mitte ainult palvetamise jaoks, vaid seal saavad olema ka mikvah, koššerrestoran, kultuurikeskus ja muuseum. Kogukond vajas sobilikke haldusruume.
EJK esimees Boris Oks, kes oma nooruses oli konstrueerimisinsener ja on viimased 30 aastat töötanud ettevõtte direktorina, lõi aastatel 2003-2004 koos rabi Shmuel Kotiga Aedvilja täna poolse Kogukonna Keskuse neljakorruselise juurdeehituse orienteeruva projekti ja koostas ehituse kuluarvutluse. Esimene tegelik samm sünagoogi ehitusplaanide realiseerimise suunas oli 2. juulil 2004. aastal V. Libmani kabinetis peetud rahvusvaheline nõupidamine. Sellest võtsid osa F. Berman, Š. Kot, B. Oks, M. Šagal, A. Kulman, M. Daškovski, A. Halemski, A. Burõhh, M. Eivin ja L. Eivin.
Nõupidamisel rõhutati, et kooliga ühine sissekäik, laste klasside töö kolmandal korrusel, Juudiusu Kogukonna Sotsiaalkeskust külastavate inimeste suur arv ja väliste eristavate tunnuste puudumine hoonel, kus viiakse teenistusi läbi, teevad keeruliseks Kogukonna Keskuse teisel korrusel asuva sünagoogi tegutsemise. Samuti mainiti, et Eesti Juudiusu Kogudusel puuduvad eraldi haldusruumid ja ruumid, kus viia läbi erinevaid üritusi ja pidada pulmi, bar mitzvah ja bat mitzvah (täisealiseks saamise) tähistamisi ning teisi pidustusi ja sündmusi. Pole mingit püsivat hoonet koššertoodete valmistamiseks ja müümiseks, puudub rituaalse puhastuse bassein – mikvah. Nõupidamisel peeti mõistlikuks teha hoone fassaad Tallinna Maakri tänava Suure Sünagoogi täpseks koopiaks.
Sel hetkel hinnati rekonstrueerimise kulude suuruseks 6,5 miljonit Eesti krooni. 2004. aasta juulikuuks saabusid vastused võimalikelt sponsoritelt Ameerika Ühendriikidest. Georg Rohr Perekonna Fond nõustus eraldama 350 000 dollarit, mis pidi katma 60% ehituskuludest. Märtsis 2004 saadeti toetuse taotlus ka Venemaa pearabi Berl Lazarile.
Koosolekust osavõtjad rõhutasid, et oleks ebaõige ehitada Juudi Keskus Eestis ainuüksi Ameerika juutide rahaga. Eesti juutkonna annetuste saamiseks otsustati Eesti Juudiusu Koguduse juurde luua Sihtasutus “Sünagoogi 120. aastapäev”. Sihtasutuse juhatusse kuulusid järgmised valitud liikmed: B. Oks (esimess), Sh. Kot ja V. Libman.
2004. aasta lõpus eraldas Georg Rohr arhitektuuriprojekti jaoks rahalised vahendid summas 40 000 Ameerika dollarit ning 5. mail 2005 sõlmisid Eesti Juudiusu Kogudus ja Georg Rohr lepingu rahalise abi osutamiseks Tallinna Sünagoogi ehitamisel. Georg Rohr kohustus annetama oma perekonnaga 400 000 dollarit.
Kuna idee hakkas omandama tegelikke piirjooni, ilmnes vajadus laiendada sihtasutuse juhatuse koosseisu. 9. detsembril 2004 kutsuti juhatusse järgmised isikud: Juri Rapoport. Cilya Laud, Eri Klas ja Mark Eivin.
Aastatel 2004-2006 peeti enam kui 16 juhatuse koosolekut, kus arutati projekteerimistööde, ehituse ja rahastamise otsimisega seotud küsimusi.
Ehituse esimesel etapil osalesid aktiivselt rahalise toetuse andmisel nimekad Eesti ärimehed - Fedor Berman, Vladimir Libman, Mark Rivkin. Annetusi tegid paljud Eesti organisatsioonid, Tallinna Linnavalitsus, Eesti Siseministeerium, eraisikud ning ka poliitikud nagu näiteks Edgar Savisaar ja Andrus Ansip.
Aastal 2005 liitus ehituse rahalise toetusega Aleksander Brontštein, saades ehituse peasponsoriks. Ta annetas enam kui üks miljon eurot. Vastavalt tema palvele pühendati Tallinna Uue Sünagoogi ehitus tema ema Beila Barski mälestusele (olgu õnnistatud tema mäletus), kes suri 16. novembril 2004.
2004. aasta teisel poolel korraldati konkurss eesmärgiga valida projekteerimisfirma. Eesti Juudiusu Koguduse juhatus tunnistas konkurssi võitjaks arhitektuuribüroo Kõresaar & Kotov (KOKO). 16. septembril 2004 sõlmiti arhitektidega leping.
Noored Eesti arhitektid asusid entusiastlikult kindlaksmääratud ülesande kallale. Suure Sünagoogi fassaadi taastamise ideest tuli loobuda juba varases projekteerimise faasis Tallinna peaarhitekti nõudmisel. Arhitektid pidid leidma sellise lahenduse, mis võtaks arvesse Eesti juutkonna kordumatu eripära, ühendades endas juutkonna olemasolu aja jooksul eksisteerinud erinevaid kultuure ja peegeldaks kogukonna soovi taastada sünagoog Tallinnas.
Projekteerimistööd viidi läbi tihedas koostöös Eesti Juudiusu Kogudusega, mida esindas B. Oks. Kui esialgu pidi laiendatama olemasolevat hoonet, ehitades esindusliku sissekäigu, raamatukogu ja tööruumid, siis varsti sai selgeks, et tuleks mõelda uue hoone ehitamise peale.
Kuna KOKO arhitektidel olid üsna pealiskaudsed teadmised juudi kultuurist ja arhitektuurist, siis otsustati külastada juudi kultuuri ja traditsioonide allikat – Iisraeli. Eesti immigrant, Iisraeli arhitekt Harri Šeinist sai nende reisijuht, mis võimaldas projekteerijate rühma juhil Andrus Kõresaarel ja tema kolleegidel paremini aru saada juudi rahva ajaloost ning tutvuda sünagoogide arhitektuuriga. Arhitektidele anti täielik loominguline vabadus.
Uurides lahenduse erinevaid variante, lähtusid arhitektid asjaolust, et hoone ruum peaks just kui pöörlema inimese ümber, luues positiivse varjundi nii usutalituste kui pühade ja igapäevaste sündmuste jaoks. Iga ruum peaks just kui voolama järgmisse ruumi, nii et ruumis liikudes ei kaotaks inimene huvi kõige muu vastu, mis teda ümbritseb. Peale selle pidid nad sünagoogi interjööri osas järgima rangeid piiranguid – eraldi ruumid meestele ja naistele, saali suund ja Aron Kodeshi asukoht.
Sünagoogi arhitektuur on üles ehitatud telje põhimõttele vastavalt. Kuna peasaal peaks olema suunatud Jeruusalemma poole, siis oli hoone telg põhja-lõuna suunaline – Karu tänava peasissekäigust kuni üleni klaasist lõunaseinani, mille ees asetseb Aron Kodesh.
Hoone arhitektuuriline lahendus rajaneb kahel põhimõttel. Esiteks, võlvkaared, mis loovad võimaluse hoone sakraalse olemuse rõhutamiseks. Hoone katus ja seinnd on kaetud tumedate sarlakpunaste keraamiliste plaatidega, mis rõhutavad põhikonstruktsiooni tugevust. Teiseks, hoone põhiosa toetavad sambad, mis liiguvad lainetena piki külgseinu. Avad sammaste vahel on kaetud klaasiga. See loob mulje nagu hõljuks hoone massiivne karkass õhus.
Arhitektid pidid lisaks juudi traditsioonidesse ja sakraalsesse arhitektuuri sukeldumisele omandama ka huvitavaid kogemusi juudi organisatsiooniga suhtlemisel. Projekti presentatsioon juudi kogukonnale möödus tormakalt ja emotsionaalselt, kuid nii KOKO esindajate kui ka B. Oksa hämmastuseks sai oma arhitektuuri poolest niivõrd ebakonventsionaalne hoone peaaegu üksmeelse toetuse osaliseks. Projekteerimise ajal tuli pidada läbirääkimisi Venemaa pearabi Berl Lazariga, kus osalesid ehituse peasponsor A. Brontštein ja rabi Š. Kot.