Intervjuu Eesti Juudiusu Koguduse esimehe Boris Oksaga:

"Tulijaid on iga päevaga rohkem ja rohkem."

Millisena mäletate oma lapsepõlve?

Sündisin Peterburis juudi peres, isa oli pärit Peterburist, ema Ukrainast Vinnitsast. Mu emaemal oli 13 last, kolm neist, minu ema nende seas, elasid Leningradis, teised kümme aga Vinnitsas.
Olin sõjaeelne laps, sündisin 1936.a. septembris. Kõik mu esimesed olulised mälestused on seotud sõjaga ja Leningradi blokaadiga. Kui sakslased olid juba Peterburis, pandi meid viimase rongi peale, see oli viimane võimalus lahkuda.
Kuid meie rong sattus Saksa lennukite pommide alla. Mäletan seda, kui rong hakkas põlema, kuigi olin vaid nelja ja poole aastane, õde oli 8kuune.
Mäletan selgelt, kuidas metsas rong põles. Lennuk tiirutas meie kohal, mehed hüppasid esimestena vagunist välja ja sattusid kohe kuulide alla. Naised lastega lahkusid rongist viimastena, hoidsin ema kleidist, õde oli ema kätel. Mäletan, et kukkusin relsside vahele. Nägin, kuidas lennuk pöördus, tuli meie kohale ja hakkas tulistama. Lennuk tiirutas, tegi mitu ringi, see võis kesta tunde. Viimaks pääsesime eluga, kuid paljud mitte.

Milliseid kaotusi tõi sõda Teie peresse?

Elasime ema ja õega Leningradi blokaadi üle; kaks onu olid kaitseväes sõdurid ja nendelt saime süüa. Isa oli sel ajal Moskva kaitseväes.
60 protsenti inimestest, kes jäid blokaadirõngasse, hukkusid. Vanaema peres tapeti sõja ajal kõik need kümme last, kes jäid Ukrainasse. Vanaema kaotas mõistuse ja lasti maha, isa sai samuti surma. 
 
Mida meenutate oma esimestest aastatest Eestis?

1946. a. tulime Tallinna. Läksin kooli, aga olin teistest 2 aastat vanem, sest blokaadi ajal ei saanud ju õppida. Lõpetasin Sakala tänava kooli 1955. a., seal õppisid ainult poisid; õpetajad olid väga head. Meie koolis oli vaid üks inimene, kes suitsetas. Praegu on juba esimese klassi jutsidel suitsud ees ja on palju muid halbu asju, lodevust ja pahesid noorte seas, mida minu kooliajal ei tuntud.
Peale kooli lõpetamist tahtsin minna Leningradi sõjalisse kõrgkooli raadiolokatsiooni erialale, kuid seal öeldi kohe, et meie juute ei võta. Astusin siis Tallinna Polütehnilise Instituudi keemia- ja mäeteaduskonda. Ei mäleta, et Eestis oleks olnud tollal antisemitismi.
1960.a. sain mäeinseneri diplomi, töötasin K-Järvel Kukruse kaevanduses kuni selle sulgemiseni, siis tulin Tallinna. Kuna meie mäeinsenerigrupp õppis koos masinaehitusteaduskonnaga, sai minust konstrueerimisbüroo juhtiv konstrukor. Sisuliselt oli see mittestandartsete seadmete konstrueerimine: ehitusdetailid, sillad tehastele, tsemenditehasele Kunda, paneelitehasele. Jaapanisse tegime silikaadivabriku, sain väga kõva väljaõppe. Töötasin seal 3,5 aastat.
Kui läksin "Kalevisse" peakonstrukoriks ja tehnikaosakonna juhatajaks, algas minu "magus elu".
13 aastat töötasin "Kalevis", kuhu sai tehtud eksperimentaaltsehh. Hiiumaale Kärdlasse  ehitasime agari valmistamise tsehhi. Seal ei kasutatud midagi standardset, maailmas teist sellist analoogi ei ole. "Kalevis" õppisin ära ka eesti keele.

Kas Teil ei olnud nendele ametikohtadele määramisel probleemi Teie rahvuse pärast?

Minister Jaan Tepandi palus, et ma läheksin tööle tubakavabrikusse "Leek". Sel ajal oli tubakavabrik "Leek" kõige kehvem ettevõte Eestis ja N Liidus, kõik spetsialistid jooksid sealt minema, juhtkond lahkus samuti.
Minu kinnitamine uude ametisse oli mu rahvuse pärast suureks probleemiks. Tänu minister Tepandile ja NL tubakatööstuse ülemale Aljohhinile kinnitatii mind lõppude lõpuks direktoriks.
Töötasin seal kuni 1998. aastani direktori ametikohal. Ettevõttest sai üks parim ettevõte NL tubakatööstuses, kus majanduslikud näitajad olid ühed kõrgemad. Selle tulemuse eest autasustati mind mitme kõrgema NL ordeniga.
Tubakatootmine on üks raskemaid tööstusharusid, tehnika on keeruline, väga täpne, kõik seadmed ja materjalid on välismaalt.
Kui tuli Eesti Vabariik, oli elu väga raske, varustamine oli ara lõigatud. Kuid mul olid väga head suhted firmadega ja saime tootmist jatkata. 70% toodangust läks Venemaale.
Gorbatšovi ajal saadeti 36 direktorit Saksamaale turumajandust ja marketingi õppima, mina nende seas. Seal olid õppejõududeks professorid Ameerikast ja Saksamaalt.
1992. aastal, esimesena Eesti Vabariigis sõlmiti EV ja Rootsi tubakakontserniga leping ja moodustati Rootsi-Eesti ühisettevõte tubakatööstuse alal. Esimesed investeeeringud summas üle 25 miljoni dollari suunati Tubakavabriku "Leek" rekonstrueerimisele ja spetsialistide väljaõppele.

Juutide üks põhimõtteid on teha head. Milline on olnud Teie tegevus sponsorina?

Tegelesin noores eas palju spordiga, mängisin jalgpalli, tundsin meie korvpalli- ja jalgpallijuhte. Sponsoreerisime raskel ajal "Kalevi" korvpallimeeskonda. Seda mäletatakse veel praegugi, kui kohtun nende inimestega, tuntakse huvi mu tervise ja käekäigu vastu.
Eri Klasiga olime kooli ajal sõbrad, tuli teadmine, et on vaja aidata eesti kultuuri. Toetasime eesti kultuuri fondi rahaliselt. Meie ettevõte oli sponsoriks eesti tantsuansamblile, kes läks Itaaliasse. Oli grupp jääpurjetajaid-fanaatikuid, sponseerisime nende meeskonda. Nad sõitsid võistlustele Kanadasse ja said seal 3. koha. Andsime samuti raha Tartu meditsiiniasutusele.
Seoses sellega, et EV valitsus võttis vastu otsuse tubakatoodete maksude suurendamiseks, muutus tubakatoodete tootmine Eestis ebarentaabliks. Rootsi partner, kes tollal oli juba 100protsendiline firma omanik, pidi tootmise üle viima Rootsi.
Peale tubakavabriku üleviimist paluti mind "Kalevi" omanike poolt tööle nende ettevõttesse, olin "Kalevi" juhatuse esimees kuni 2000. aastani.
Siis aga sattusin haiglasse ja pidin sellest tööst loobuma. Võisin paar aastat puhata; käisime tütrepojaga laias maailmas reisimas.


Olete Tallina Juudiusu Koguduse esimees. Kuidas sattusite sellesse ametisse?

Mind kutsuti päris juhuslikult sünagoogi aastakoosolekule. Paluti, et ma püüaksin end kurssi viia raamatupidamisega. Mu senine kokkupuude usuga ei olnud väga tihe: kui ema elas, käisin pühade ajal sünagoogis, kodus aga ei saanud eriti juudi traditsioone näha.
Rabi Šmuel Kot palus mul juhtimine enda peale võtta. Varsti valiti mind koguduse juhatuse esimeheks.
Üks esimesi töid oli kalmistu kordategemine. Tegin inventuuri, kes on sinna maetud.  Väga paljud helistavad välismaalt ja mul on 10 sekundi jooksul võimalik neile öelda, kes ja kuhu on maetud.

Kuid põhiline on vist olnud ikkagi uue sünagoogi ehitamine?

2002. a. möödus 120 aastat Tallinna Maakri tänava sünagoogi valmimisest; 1944. a. see purustati. Oli mõte tähistada seda aastapäeva ja lahendada probleemid, mis olid seotud Tallina sünagoogiga, mis asus Karu tänava koolimaja 2. korrusel. Aron kodeš (kapp, kus hoitakse Tora käsikirjarulle) peab sünagoogis olema suunatud Jeruusalemma poole, kuid meil oli see suunaga Moskvale. Proovisime leida sellele küsimusele lahendust, samuti oli muid probleeme, mida seni polnud võimalik organiseerida: polnud saada koššertoitu, ei olnud mikvat, polnud ruumi juudi ajaloo muuseumi jaoks. Püüdsime asja lahendada olemasoleva hoone pikendamisega. Selle ürituse orienteeruv maksumus oli ligi 7 miljonit eesti krooni. Miljardär Rohr oli nõus andma selleks 400 000 dollarit.
Kui läksin juurdeehitusprojektiga Tallinna linnavalitsusse, siis arhitektuuri- ja planeerimisosakond oli kategooriliselt selle vastu, et teha väikseid juurdeehitusi Karu tänavale, vaid nõudis, et kui me tahame teha sünagoogi, siis peab see olema eraldi seisev hoone.
Tegin esialgse eelarve, hakkasime korjama raha, tellisime projekti, valisime konkursi käigus ühe firma, kus peaarhitekt oli Andrus Kõresaar. Noored poisid, neil oli ükskõik mida ehitada - lennukit või sünagoogi või sputnikut. Siis valisime välja ehitusfirma "Kolle" ja hakkasime ehitama. Eesti bisnesmenid Fjodor Berman, Vladimir Libman, Mark Eivin, Mark Rivkin, Andrus Ansip, Edgar Savisaar jpt inimesed andsid oma annetused sünagoogi ehituseks. Aleksander Bronštein Moskvast andis üle poole rahast.
See oli väga raske ehitus, kuid meil oli väga hea koostöö.
Lõppude lõpuks sai töö tehtud, kogu selle aja olid mu ümber need inimesed, kes püüdsid toetada. Juhatuse liige Boriss Konn oli üks headest abilistest.
Oli väga pidulik sünagoogi avamine.  Kolme tegutsemisaasta jooksul on siin käinud üle 30 000 inimese. Peaaegu kõigi Eesti koolide lapsed on uues sünagoogis käinud, riigikogu liikmed ja ministrid on siin olnud. Sünagoogi ehitamise eest autasustas Eesti Vabariigi president mind ordeniga.
Praegu töötab sünagoogis ka koššerrestoran "Jeruusalemm". 
Rahaküsimused aga püsivad. Ainuüksi kommunaalmakseid aastas tuleb tasuda üle miljoni krooni, peame oma raha eest tegema remondi. Enamik neist töödest tehakse tasuta.
Kuid tööd jätkub. Kalmistu on saanud territooriumi juurde, Boriss Matskin korraldab kalmistu palvemaja remonti. Peaksin nimetama paljude heade inimeste nimesid, kes pidevalt aitavad Tallinna sünagoogi.
Iga päevaga tekib rohkem ja rohkem inimesi, kes saavad aru, et see on nende maja, nende jaoks ehitatud ja vaja on aidata.
Kõige tähtsam, et meil on noor ja väga aktiivne rabi Šmuel Kot, kes on väga hea suhtleja ja juba sellepärast meeldib inimestele sünagoogi tulla. Ja neid, kes tulevad on iga päevaga rohkem.

Sara-Piret Udikas

 

 

  
  Juudi pass 

Miša Beškin: “Selline on minu koššerelu.”


Minu  nimi on Miša Beškin. Sündisin ja kasvasin Daugavpilsis, Lätis. Siinkohal lõpevadki minu elu kuivad faktid, edasi räägin rohkem oma elu emotsionaalsest küljest.

Mulle meenutati pidevalt mu rahvuslikku kuuluvust. 
 

Mul oli õnn sündida ja kasvada eeskujulikus juudi peres. Minu isa vanemad on pärit sõjaeelsest Daugavpilsist. Minu vanaema Bronja (Brocha) oli jumalakartlik, Käske pidav naine. Tema mees, vanaisa Elja oli kommunist, kes enne sõda kuulus natsionaal-bolševistlikku organisatsiooni “Bundt”.
Mäletan, kuidas vanaema ostis valgeid kanu enne Yom Kippurit. Nad istusid köögis puukastis. Varsti kanad kadusid sealt ära, aga meie vanematega tulime vanaema juurde luksuslikule õhtusöögile. Praegu, omas kõrges vanuses, ei suuda ma mõista, kuidas vanaema ja vanaisa suutsid rahumeelselt koos elada. Isa on rääkinud, kuidas vanaisa andis talle salamisi kümme kopikat, et poeg võiks Pesachi ajal sööklas leiba süüa. 
Ema vanemad tulid Lätti Vitebskist. Vanaisa Griša oli lastearst. Tal oli suunamine Lätti ning ta valis Daugavpilsi. Vanaema Nina oli muusikakoolis klaveriõpetaja. Vanaisa ma ei mäleta, aga vanaema Nina on tänu J-malale elus ja tunneb rõõmu oma arvukatest järglastest. Ema pere oli tüüpiline juudi intelligentide pere ning vaatamata üleüldisele assimileerumisele peeti oluliseks, et lapsed seoksid oma elu juutidega. Pärast minu vanemate tutvumist juhtus aga nii. Mu ema ja isa läksid teatrietendusele, mille andis juudi teater Birobidžanist. Etendus oli jidišikeelne, mida mu ema ei mõistnud, sest nende kodus räägiti jidišit ainult siis, kui oli vaja, et lapsed sellest aru ei saaks. Isa tõlkis kogu etenduse emale. Nende seljataga istus üks vanaema kauaaegne tuttav. Ning juhtus nii, et seesama tuttav kohtas järgmisel hommikul vanaema turul ja hakkas teda küsitlema. “Brocha, kas Sinu Levotška kohtub goiga?”
Selle peale sai ta kuulda head-paremat mu vanaemalt Bronjalt.
Miks ma sellest kõigest räägin? Esiteks on mul meeldiv seda kõike meenutada, teiseks tahan jutustada keskkonnast, milles kasvasin.
Juudi roogade nimetused ei ole minu jaoks nagu hiina keel: faršmak, aingemachts, gefilte fiš, teiglech. Mäletan matsa lõhna, mida küpsetati Riias veel 80ndate aastate lõpul. Daugavpilsi tänavail kuulsin jidišit isegi rohkem kui läti keelt.
Kuid mida ma ei mäleta, on sõna “koššer”. Minu isa vanemate majas teati täpselt, mida tohib ja mida tohi süüa.  Šabatiks süüdati alati küünlad ja kaeti laud. Kuid mind ju sel ajal seal ei olnud. Olin peaaegu tavaline nõukogude aja koolipoiss. Miks peaaegu? Sest mulle meenutati pidevalt mu rahvuslikku kuuluvust.
Siis sai Nõukogude Liit otsa ja algas teistsugune elu. Oma rahvust polnud enam põhjust varjata.

Lapsena käisin laupäeviti sünagoogis 

Kui sain 13aastaseks, viis mu emapoolne vanavanaisa mind sünagoogi õnnistamisele Tora ees. Mäletan selgesti, kuidas ta võttis kaasa kompvekke palvetajatele ja me läksime. See ei olnud esimene kord, kui olin sünagoogis, kuid just see päev on meelde jäänud. Daugavpilsi sünagoog on kuni viimase ajani olnud üsna kehvas seisus. Paljudeks aastateks on jäänud meelde palved habadide toakeses, mis oli läbi imbunud magusavõitu lõhnaga, mida imbus suurest ahjust. Käisin laupäeviti sünagoogis, istusin seal ja kuulasin taatide palvetamist. Ma ei tea, miks. Vahel oli mul igav, vahel lihtsalt mõtlesin omi asju. Kuid kõige tähtsam - tundsin end seal hästi. Käsku pidav juut sai minust palju hiljem ja teistsugustel põhjustel. Kuid pole välistatud, et toonased sünagoogis käigud said aluseks mu praegusele elule.
Minu bar mitsvast on möödunud peaaegu kümme aastat. Olen töötanud erinevates juudi asutustes, võtnud aktiivselt osa juudi elust Daugavpilsis, Riias ja väljaspool Riiat.
Sohnutis töötades kohtusin rabi Arje Bekkeriga. Tema muutis täiesti minu suhtumise juudi ellu. Istusime kord kohvikus ja ta ütles ühe mõtte: “Tead, Miša, elada juudi elu, see tähendab meie keeles jäägitult.” See väljend kinnitus mu pähe pikaks ajaks. Mõni aeg hiljem läksin oma sõpradega kohvikusse “Pitsa. Džäss”, mis asus Riia südames. Kavatsesime just tellida toitu, kui järsku mõistsin, et puhtfüüsiliselt ma ei suuda süüa toitu, kus on nii liha kui juust. Tellisin taimetoitu. Sellest algaski minu koššerelu. Elasin siis Riias ja võisin suunata oma toitumist. Kuid ma ei teadnud koššertoitumisest veel mitte midagi. Kuskilt lugesin, et pärast liha ei tohi 6 tundi süüa piimatoite. Kuid mis on lihatoit? Arvasin, et ka muna ja sellepärast ei söönud ma kuus tundi pärast muna söömist juustu. Lülitasin oma menüüst välja sealiha, kuid ostsin endiselt kana tavalistest poodidest.
1999. a. olin seminaril Põhja-Iirimaal. Oli Yom Kippur. Teadsin, et sel päeval ei tohi midagi juua ega süüa. Paastusingi terve päeva. Kõige enam ilmutasid arusaamist moslemid, kes püüdsid minu silma alla samuti mitte süüa ega juua.

Minu päästjaks sai Shabat 

2000.a. läksin tagasi Daugavpilsi ning asutasin väikese firma arvutite müügiks ja teenindamiseks. Pidin töötama palju ja pingeliselt. Minu päästjaks sai Shabat. Võtsin endale reegli, et pole olemas ühtegi tööd, mis ei suuda oodata pühapäevani. See oli just üks neid juhte, et “kui on soov, siis Kõigekõrgem annab võimaluse”. Teistel päevadel ei vaikinud mu telefon peaaegu hetkekski. Laupäeval aga - vaikus telefonis. Hoiatasin varem kõiki, et mõttetu on helistada laupäeval, siis ma ei vasta. Mitte keegi ei helistanudki. Andsin igaks juhuks firma meistri telefoni, kes võttis enda peale kõik väljakutsed laupäeval. Kuid neid tuli kolme aasta peale üks või kaks.
Ükskord helistas rabi Bekker ja ütles, et Lätti on tulemas moel ja on võimalik teha ümberlõikus. Ma ei kahelnud hetkekski, sõitsin päevase bussiga Riiga lootuses tulla õhtuks tagasi. Moel oli küllalt elatanud mees, kuskil 70 ligi. Mäletan, et tema käed värisesid tugevalt. Kuid see ei pannud mind hetkekski kõhklema, sest teadsin, et talitan õigesti. Pärast lõikust suutsin veel mõned asjad korda ajada ja sõitsin Daugavpilsi tagasi. Järgmised päevad tuli veeta jalgel, joostes ühe kliendi juurest teise juurde. Valuvaigistid aitasid vähe. Kuid kõigele vaatamata olin õnnelik.
Kahe aasta pärast otsustasin veidi oma elu muuta. Sain kutse Sohnutilt tulla Tallinna. See oli puhkepäevadel, kuid otsustasin, et ei juhtu midagi hirmsat, kui ma ka reedel ei tööta. Mu kolleegid toetasid mind, tänasin neid ja asusin teele. Olen kindel, et mitte midagi ei juhtu lihtsalt niisama. Nähtavasti olid kõik need raskused vajalikud, et võiksin kohtuda oma tulevase naise Sašaga. Sest sellest hetkest algas minu elus uus ajajärk. 8 kuud elasime Daugavpilsi ja Pärnu bussides. Otsustasime, et kolin Tallinna. Müüsin oma firma ja leidsin kohe uue töökoha, kõik laabus. Ainus, mida mulle kogu aeg meenutati, oli see, et Saša ei ole juuditar. Saan aru, miks see mind ei häirinud. Mõtlesin, et talitan õigesti. Ja ma ei eksinud. Viie aasta pärast sooritasime Sašaga gijuri eksami. Miks meie? Sest see protsess tegi mind rohkem juudiks kui mu vanemad, ümberlõikamine ja koššertoitumine kokku. Hakkasin tunnetama juutluse väärtust. Ja sama tunde tahan edasi anda oma lastele. Elada juudi elu ei ole lihtne, kuid kui selleks on tahe, annab Kõigekõrgem võimalused. Kui läksin tööle, ütlesin kolleegidele ausalt, et mul on probleeme laupäevaga. Mu uus ülemus ütles, et see ei ole mingi probleem, alustad reedel tööd varem ja lõpetad varem. Talvel algab mu reedene tööpäev kell viis hommikul. Sel ei ole tähtsust, kui tead, et õhtul istud koos lastega lauda, nad ootavad, et neid Shabatil õnnistataks, ja sa võid puhata nädala askeldustest.
Söömisega on rohkem raskusi, sest Tallinnas on raske saada mitmekülgset koššertoitu. On olnud aegu, kui liha tuli oodata pool aastat. Kana võib neil aegadel niivõrd ära tüüdata, et siin ei aita mingid uued retseptid. Vahel tahaks midagi muud, näiteks vorsti. Kuid ei teki mingit mõtetki minna poodi ja seda sealt osta. Kui Natan oli 3aastane, andsin talle leiba vorstiga, mille üks mu tuttav Iisraelist tõi. Laps vaatas vorsti ja küsis: mis asi see on. Vastasin, et vorst. Natan sõi ja ütles, et on maitsev. Kui vähegi võimalik, püüame hankida vorsti ja see toob meie toidulauale pühade tunde. Sellised on mõned küljed meie juudi elust, kuid need tekitavad rohkem elevust kui kurbust saamata jäänud vorsti pärast. 
 

Soovime, et ka meie lapsed elaksid täisväärtuslikku juudi elu 

Tean täpselt, et tulevikus puutume kokku veel suuremate raskustega. Meie lapsed kasvavad ja me soovime, et neist saaksid täisväärtuslikud selle ühiskonna liikmed, kes selle juures elaksid täisväärtuslikku juudi elu. Mulle näib, et meil naisega on see õnnestunud ja ma ei näe põhjust, miks see ei peaks õnnestuma meie lastel.
Kui tahaksin kirjutada kõigist imedest ja seikadest, mis puudutavad minu juudi elu, tuleks kirjutada paks raamat. Kirjutasin selle artikli mitte sellepärast, et näidata, kui tubli ja eesmärgikindel ma olen. Tahtsin vaid jagada tundeid, mis saadavad mind minu juudi elus. Iga päev tänan J-malat, et saan elada Tema Käskude järgi. Ja tean, et Talle ei ole ükskõik minu saatus: kuna mul on soov, siis Tema annab mulle võimaluse.

 

Lia Kaplan: “Isegi oma kõige julgemates unistustes ei võinud ma mõelda NLi lagunemisest.”


Sündisin 1922. a. paljulapselises juudi peres. Mu vanematel oli 5 last, kelle seas mina olin di mizinkele - kõige väiksem. Mõlemad vanemad töötasid: ema tegi kodus kübaraid, isa oli rätsep.

Saime oma naabritega hästi läbi

Isal õnnestus mõne aja möödudes avada kangakauplus Tallinnas Viru tänavas. Äri edenes ja mõne aja pärast võisime endale muretseda kahekorruselise puumaja Viru tänavas. Maja ümbritses väga ilus aed. Isa armastas väga lilli ja tellis isegi uudsete tulpide sibulaid Hollandist. 1944. a., kui Vene väed pommitasid Tallinna, sai meie maja otsetabamuse ja põles maani maha.
Juudid ei elanud tollal siin isolatsioonis, palju olenes neist endist. Meie saime oma mitte juutidest naabritega hästi läbi.
Mäletan väga selgesti oma vanaema Hannat. Mulle meeldis temaga olla, ta luges palju ja teadis palju. Tal oli minu jaoks alati aega ja ta aitas lahendada minu lapsemuresid.
Koduseks keeleks oli jidiš, kuid kõik oskasid hästi ka vene ja saksa keelt.

Meie kodus peeti kinni juudi kommetest, Reede õhtuti peeti Šabatti. Linnas teati, et igaüks võib ka kutsumata laupäeval meile lõunale tulla. Igaüks võeti vastu rõõmuga.
Yom Kippuril pidas kogu pere kindlasti paastu. Täitsime ka kapparoti-kommet. Annetasime sel puhul raha, mis anti sünagoogi vajadusteks.

Sel ajal tundsid juudid ennast Eestis vabalt, olid olemas juudi poed, koolid, organisatsioonid. Tallinnas oli ka juudi söökla. Karja tänavas asus juudi klubi Bialik, kus võis einestada, kaarte või piljardit mängida. Seal korraldati ka kohtumisi ja tähistati perekondlikke tähtpäevi.
Ema võttis mind alati sünagoogi kaasa. Meie olime teisel korrusel, mehed aga palvetasid esimesel korrusel. Sünagoogil oli suurepärane meeste-poiste koor, mida juhatas kanter Gurevitš, kuulsa dirigendi Eri Klasi vanaisa.

Tallinnas oli kaks juudi kooli, mõlemad asusid ühes ja samas majas. Ühes koolis õpetati heebrea keeles, teises jidišis. Rikkad juudid sponsoreerisid õppimist ja heategevusprogramme lastele vaestest peredest. Mõlema kooli lapsed olid omavahel sõbrad, kuid meie heebreakeelsest koolist leidsime alati võimaluse öelda teistele, et meie oleme need päris õiged juudid, nemad on jidišistid. Enamik lapsi ei osanud ivriiti, seepärast oli heebreakeelse kooli juures lasteaed, kus käisid kuueaastased lapsed ja õppisid aasta enne kooliminekut ivriiti. Siinsed õpetajad ei osanud heebrea keelt, kooli direktor Gurin oli päris Rumeeniast, matemaatika- ja geograafiaõpetaja aga Poolast.

Kui venelased sisse kolisid

Juudid ja eestlased suhtusid üksteisesse väga sõbralikult. 1936.a. tähistas isa oma 50. sünnipäeva, külaliste seas olid ka tema eestlastest partnerid.1933. a. tuli Saksamaal võimule Hitler, Eestis hakkas end tunda andma juudivihkamine. Siis saabusid siia põgenikud Saksamaalt. Ükskord helises uksekell, avasin ukse, seal seisis juudi põgenik. Pool tema habemest oli välja rebitud. Ema andis talle süüa ja riideid. Pärast hoolitses tema eest juudi kogukond. Just sel ajal kuulsin esimest korda väljendit “neetud juudid”. Varem keegi niimoodi ei rääkinud.

1940. a. sai Eestist Nõukogude Vabariik, tundsime kohe, et võimul on hoopis teine režiim. Kord helises uksekell. Sisenes vene polkovnik, kes ütles, et kohalikud võimud lubasid tal üürida meie juures toa. Ta võttis endale kõige suurema toa. Varsti ilmus meie juurde teine sõjaväelane ja käskis maja kahe päeva jooksul vabastada, meie majja seatavat nüüd sisse haigla.

Isa ostis väikese maja Nõmmele, kolisime sinna. Siis konfiskeeriti isa kauplus. Mäletan, et pärast seda tulid meie juurde mitu korda mingid inimesed ja mingi maksu põhjendusel võtsid ära kõik meie pere hinnalised esemed. 1941.a. sulgesid võimud kõik Eesti juudi koolid.

Mõni tund pärast meie abiellumist saadeti mees rindele

Oma tulevast meest Markust kohtasin eelviimases klassis, kui ükskord sõitsin külla Tartu sugulastele. Hakkasime kohtuma, Markus meeldis mu vanematele, meie romaan arenes. Kavatsesime abielluda, kui lõpetan kooli.

Mu vanem vend Samuel rääkis kogu aeg, et peame evakueeruma. Teda ennast kutsuti armeesse, kuid tal õnnestus meid enne teele saata - venda Rudolfit, õde Verat ja mind. Meil vedas, sest sattusime reisirongi. Kui lähenesime Narva sillale, algas õhurünnak, pommitati meie rongi. Värisesin hirmust, et sild purustatakse ja rong kukub jõkke; rong jõudis üle silla sõita. Pärast sõda nägin tihti unes, kuidas rong läheneb sillale ja me ei tea, kas pääseme üle või mitte.

Jõudsime Tatarstani. Muretsesin palju Markuse ja tema pere pärast. Temalt polnud mingeid teateid, sain vaid teada, et tema sugulased elavad Kaasanis. Otsustasime isaga sinna sõita, et midagi Markusest kuulda. Otsisime terve päeva tema sugulasi, kuid edutult. Järsku, kui olime juba jaamas, et tagasi sõita, hüppas ühest vagunist välja mees, kes haaras mul käest. See oli Markus, kes oli samuti tulnud Kaasanisse sugulasi otsima!
Et talv üle elada ja mitte nälga surra, hakkasime Markusega tööd otsima. Jõudsime Alma-Atani, kuid ka sealt ei õnnestunud midagi leida. Siis sõitsime Kirgiisiasse. Meid võeti tööle Kaganovitši-nimelisse kolhoosi.
1942. a. veebruaris mobiliseeriti Markus Nõukogude Armee Eesti Korpusesse. Nagu öeldakse ühes laulus: “Mehele tuli käsk minna Läände, naisele - vastupidises suunas.”
Läksime vara hommikul Markusega rajoonikeskusessee ja saime tõendi abiellumise kohta. Kell 9 pidi ta juba olema kogunemispunktis, valmis rindele minekuks. Me ei näinud teineteist kolm ja pool aastat ning meie ühine elu algas alles pärast seda, kui ta oli sõjast koju saabunud. Jäin Kirgiisiasse ja kutsusin ka vanemaid enda juurde elama, meiega jäi samuti Markuse õde Berta.

Kirgiisias elasime poolnäljas. Töötasime Bertaga puuviljapõllul: palavus, umbes 40 kraadi. Oli väga raske. Tasuks anti üks õhuke leivake, tehtud jahust ja veest. Selle andsime vanematele ja vennale, kes suures kuumuses ei suutnud töötada, kolhoosist nad aga midagi ei saanud. Tuli müüa isiklikke asju, et saada toitu. Hiljem anti meile väike maatükk, kus kasvatasime maisi. Sõime maisi iga päev. Sellest peale tunnen vastumeelsust juba seda sõna kuuldes.
Olin mehega kirjavahetus, ta oli Eesti korpuses sanitar. Tema töö oli olla eesliinil, et tuua haavatuid tule alt ära. Selle eest autasustati teda. Pärast sõda juhtus, et Markuse juurde tulid inimesed ja tänasid teda, et ta oli päästnud nende elu.

1944. a. kuulsime, et Eesti on natsidest vabastatud, kuid koju saime tulla alles 1945. a. juulis. Sõja ajal oli Eestis palju koonduslaagreid. Mu mees Markus rääkis, et kui ta tuli korpusega vabastama Eestit, jõudsid nad Kloogale, nägid lõket inimestest ja puuhalgudest, kuid kahjuks jõudsid kohale liiga hilja. Umbes sada meie sugulast ja lähedast, kes jäid Eestisse, mõrvati siin.

Raskustele vaatamatu püüdsime pidada juudi kombeid

Pärast sõda mees demobiliseerus ja tuli koju. Meil sündis kaks poega: Rimon ja Avi. Kuna sünagoog hävis 1944. a. pommitamisel, tehti poegadele ümberlõikus meil kodus.

Raskustest hoolimata pidasime kinni juudi kommetest. Matsat ei olnud kusagil müügil. Kuskilt polnud osta hanuka-küünlaid, samuti menorat. Õpetasime oma poegadele juudi pühade tähtsust ja rolli meie ajaloos. Me ei häbenenud olla juudid ega varjanud oma päritolu.

Pärast sõda algas Eestis nõukogude aeg meie jaoks imelike seaduste ja kommetega. Näiteks ei võinud me olla kirjavahetuses oma välismaal elavate sugulastega. Me ei tohtinud rääkida heebrea keeles, selle eest võidi meid isegi vahistada. Võideldi iga religiooni, mitte ainult judaismi vastu. Inimesed kartsid rääkida isegi sõpradele, mida nad arvavad võimalusest minna elama Iisraeli. Tean inimest, kes pandi vangi ainuüksi seepärast, et ta rääkis võimalusest minna Iisraeli. Ta oli vangis 10 aastat, kuid lõppude lõpuks ta ikkagi läks Iisraeli.
1948. a. algas NLis võitlus kosmopolitismiga, mis oli suunatud juudi teadlaste, näitlejate, kirjanike vastu. Siis tuli arstide kohtuasi. Kuna mu mees töötas meedikuna, kartis ta, et teda vallandatakse samuti. Ta oli tööl väga lugupeetud, ja see läks meist mööda.
1970. aastail algas NList juutide alija Iisraeli. Selleks tuli saada soovitus, mille pidid heaks kiitma töötajate üldkoosolekud. Need muutusid tõelisteks kohtuistungiteks, kus neid, kes kavatsesid immigreeruda, nimetati reeturiteks. Mu mehel oli juba olnud mitu südameatakki ja arstid keelasid tal ümberasumise.
Perestroika ajal hakkasid toimuma kiired muutused paremuse suunas. Võis saata kirju välismaal elavatele sugulastele, reisida.
Eestis oli juudi kogukond esimene organisatsioon, mis ametlikult  Nlis loodi. Isegi oma kõige julgemates unistustes ei võinud ma mõelda NLi lagunemisest.
  
Vabatahtliku abilisena kogukonnas

Kui jäin pensionile, hakkasin töötama meie juudi kogukonnas vabatahtlikuna. Mulle meeldis see töö, sest teadsin, et olen inimestele kasulik. Töötasime WIZOs vabatahtlikena, külastasime inimesi ja nii saime teada, mida nad vajasid. Eriliselt on sellest tööst jäänud meelde kaks juhtumit. Külastasin üht daami, kellel oli ravimatu haigus juba lõppfaasis. Kuigi füüsilises mõttes ei olnud see meeldiv, püüdsin teda aidata kõiges, milles vähegi suutsin.
Ja teine juhtum - härra Slomka andis mulle 3000 krooni nõudega annetada see puudust kannatajatele. Ostsin selle raha eest kartulit, sibulat, porgandit jt aedvilju ning viisin peredele,  kus oli puudus majas.
Ja loomulikult on mul väga hea meel, et suutsin üksinda teha inventuuri kogu Tallinna juudi kalmistul. Selleks kulus mul aasta. Käisin kalmu juurest kalmu juurde ja kirjutasin andmed paksu vihikusse. See oli väga suur töö. Hiljem sisestati need andmed arvutisse. 
 

Genja Kanter: “Mul on rõõm elada lähedastega, kellelt saan austust ja lugupidamist.”

Sündisin1924. a. Valgevenes Mihnovitši külas juudi perekonnas.

Rõdukastis hoiti Pesachi-nõusid

Mu vanematel oli neli last: kaks poega ja kaks tütart. Elasime sõjaväegarnisonis, isa töötas sealses kaupluses, ema oli kodune. Veel mäletan, et meil oli rõdul kast väga ilusate nõudega, mille avasime ja kust võtsime nõusid tarvitusele vaid kord aastas Pesachi-pühadel.
Lõpetasin vene koolis seitse klassi. 16aastaselt abiellusin; aasta pärast algas sõda. Mu mees Lazar Strelnitski oli velsker ja vanemleitnant. Kohe sõja esimestel päevadel kutsuti ta rindele. Teadsin vaid, et ta saadeti Bresti, pärast ei saanud temalt enam mingeid teateid, ta jäi teadmata kadunuks...

Puuvillanoppijana Usbekistanis

Meie pere kolis oblastikeskusesse Kalinkovitšisse. Kuna rinne lähenes kiiresti, evakueeriti elanikud Voroneži. Meil “vedas” sest kõiki elanikke ei jõutud korraga ära saata, saime kokkuleppele ühe töötajaga ja võisime sõita kaubavagunis jahukottidel. Voronežis me kaua ei peatanud, sest rinne lähenes juba Voronežile. Tuli evakueeruda sügavamale Nli tagalasse. Kogu meie pere evakueeriti Usbekistani, sõitsime rongiga Taškenti, kust meid saadeti ühte kolhoosi. Alguses töötasimegi kolhoosis. Noppisin puuvilla. Mäletan hiigelsuuri valgeid välju, mul ees suur põll tohutu suurte taskutega. Korjad põlle puuvilla täis ja viid kaalule, ja nii kõik päevad.

Isa ei näinudki sõja lõppu, ta suri evakuatsioonis. Pärast sõja lõppu tuli meie pere tagasi Kalinkovitšisse. Abiellusin Mihhail Kanteriga. Sõja ajal oli ta rindel, kaitses Leningradi, sõjast naases II grupi invaliidina.

Tallinnas on nii hea juudi kogukond

Kui elasin Valgevenes, ei tundnud ma ei enne ega pärast sõda halba suhtumist juutidesse. Meil ei olnud eraldi juutide tänavaid. Mu mees ja vend töötasid alati riigiasutustest. Mees oli keemiatehase varustaja, kuid vend töötas sõjakaupluse juhataja asetäitjana.
Vanem õde Raja abiellus ohvitseriga ja varsti pärast sõja lõppu tulid nad Tallinna. Meie peres on alati valitsenud head sõbralikud suhted. Seepärast tulid mu lapsed Roman ja Nina pärast kooli lõpetamist elama Tallinna mu õe Raja juurde, alguses õppima, kuid hiljem jäidki siia elama. Elasime koos mehega kuni pensionile jäämiseni Valgevenes, siis tulime samuti Eestisse laste ja lastelaste juurde.
Elan praegu tütre Nina peres. Mul on rõõm elada lähedastega, kellelt saan austust ja lugupidamist: mu tütrelt, mu suurepäraselt väimehelt, mu kallitelt lastelt. Peale selle on mul väga hea meel, et Tallinnas on nii hea juudi kogukond. Saan sealt alati tähelepanu, sooje sõnu ja abi.
Kuna olen optimist, sooviksin rääkida ühe anekdoodi. Kaks juuditari sooritasid mingi kuriteo, mille eest pandi nad kümneks aastaks vangi. Nagu “alati” elus juhtub, anti neile amnestia. Tuleb nende juurde vangivalvur ja ütleb: “Olete vabad - amnestia...”
Naised vastu: “Oi, aga me ei ole jõudnud veel kõigest rääkida...”
.