Pesahi õhtusöök Mumbais
Pesahi õhtuks on jäänud mõned loetud tunnid – rabi Gabi Goltsberg paneb üles Mumbai linna kõikidesse hotellidesse ja külalistemajadesse kuulutusi, mis kutsuvad kõiki juute pühade õhtulauda Sederile, mida korraldab Habadi Maja.
Õhtu eel, kui pühade ettevalmistused on täies hoos, ütleb rabi naine Rebeka mehele: „Ole hea, kontrolli, ega me ei unustanud juhuslikult mõnd hotelli või pansionaati.“
„Ma ju käisin ise läbi kõik kohad ja panin oma käega üles kuulutused igasse hotelli ja külalistemajja,“ selgitab Gabi. Ent Rebeka jääb endale kindlaks ning Gabi läheb välja, et täita armastatud naise soovi. Ning ta leiabki ootamatult ühe väikese pansioni, mis oli mingil põhjusel kahe silma vahele jäänud ning kuhu ta ei olnud pannud kuulutust. Gabi läheb registraatori laua juurde ja palub külaliste nimekirja. Seda lehitsedes leiab ta perekonnanime, mis tõenäoliselt võib kuuluda juudile...
Ta leiab otsitava korteri peagi, koputab uksele, aga vastust ei tule. Pettunud Gabi pöördus minekule, kui järsku uks avaneb. Uksel seisab noormees, käterärik puusadel, juuksed veest tilkumas, näol täielik hämmeldus: „Kes sind saatis?“ küsib ta heebrea keeles.
„Kõigekõrgem!“ vastas Gabi naeratades. Noormees vangutab pead, palub Gabit sisse astuda. Ta riietub kiiresti ja räägib samal ajal järgmise loo.
"Kujutad ette, missugune lugu – olen teel Lõuna-Indiast põhja ja mul ei olnud plaani siia linna peatuma jääda. Pidin kiiresti ümber istuma teisele rongile. Kuid kassa juures avastasin, et mu taskud on tühjaks tehtud. Sain šoki, istusin mingile kivile – täielik šokk. Järsku küsib minult keegi noormees prantsuse aktsendiga: „Kust sa oled?“
Vastan, et Iisraelist. Ta ütleb mulle: „Ma olen samuti juut, Prantsusmaalt.“ Ta annab mulle natuke raha ning soovitab: „Mine linna, võta hotelli tuba, pärast pühi helista koju, las vanemad saadavad sulle raha." Nii ma tegingi, leidsin esimese külalismja, võtsin numbri ja kukkusin voodisse. Vaatan lakke ja hakkan rääkima Kõigekõrgemaga. „Mida Sa sellest kõigest mõtled? Mis edasi saab? Mida ma siin üldse teen, kuidas ma sattusin sellesse loosse?“
Kujutad ette – ma elan kibutsis, seal ei ole mul Temaga mingit tegemist olnud, ja siin hakkan järsku Temaga rääkima! Siis meenub, et täna õhtul algab Pesah, jätkan oma monoloogi: „Tean, et meie suhted on, nagu nad on, kuid palun, Kõigevägevam, kui Sa mind armastad, anna mulle märk – ära jäta mind üksi Sederi ööl, tee nii, et saaksin seda veeta tõeliselt, juutidega!“
Läksin duši alla, tegin veekraani lahti, kui uksele koputati. Olin kindel, et see mulle vaid näis nii, kuid koputus kordus, veel ja veel. Keerasin vee kinni, hüppasin duši alt välja, haarasin käteräti, avasin ukse ja näen alumisel trepiastmel kedagi, kes on riides nagu rabi. Kui küsisin sinult, kes sind saatis, siis sa vastasid: „Kõigekõrgem.“
Nii sai üks Iisraeli kibutsielanik koos sadade teiste juutidega olla aukülaliseks Pesahi Sederil Habadi majas Bombays.