Kasvatuse alus
Rebe kõnedest
Üks tähtsamaid Agada tekste kõlab: „Ma ništana...“ neli küsimust, mille tavaliselt esitab pere kõige noorem laps isale Pesahi õhtusöögil. Kuid mille poolest erineb see öö teistest öödest? Laps vihjab sellele, mille poolest.
„Matbilin“ – miks me teistel söögikordadel mitte kunagi ei kasta toitu kastmesse, kuid sel ööl teeme seda kaks korda: esimesena kastesi karpasi soolasesse vette, teist korda kastes marori harosetti.
„Matsa“ – miks me kõigil teistel õhtutel aastas sööme hapnenud saia ja mittehapnenut, kuid sel õhtul vaid matsad.
„Maror“ – miks me teistel õhtutel sööme maistvat salatit, kuid sel õhtul kibedat.
„Mesubin“ – miks me tavalistel õhtutel võime lauas istuda või nõjatuda, kuid sel ööl vaid nõjatuda ühele küljele.
Imelik, miks need küsimused on esitatud just sellises järjekorras? See ei vasta ju Sederi õhtu rituaalsele kavale ega ka mitte loetud momentide tähtsusele. Miks ei eelne Tora käsud (küsimus kohta rabide antutele või lihtsalt tavadele?
Mõned arvavad, et vaid kirjaliku Tora käske tuleb täita, olles valmis isegi eneseohverdusele. Kuid tavad säärast suhtumist ei nõua. Veelgi enam, need kinnitavad, et ajal, kui ei ole kerge kasvatada lapsi Tora vaimus, tasub mõnikord vaikida kommetest ja keskenduda „peamisele“.
Vastuseks imeliku korra kohta, millega laps esitab oma neli küsimust, on: esiteks, mida küsib laps on see, mis pälvib tema tähelepanu – mitte käsud kirjalikust või suulisest Torast, vaid just tavad.
Kui lapse käitumine tervikuna sarnaneb teda ümbritseva mitte juudi keskkonna käitumisele – vaatamata sellele, et ta pühendab aega Tora õppimisele, palvetab, täidab käske ja nii edasi, ei ole temast aru saada, et ta on juut, ei ole temas näha erinevust juutide ja teiste rahvaste vahel. Elades Tora järgi ei kuuluta ta kõigile: „Sina valisid meid kõigist rahvastest.“ See võiks viia selleni, et Toras ja käskudes ei nähta pühalikkust ja elavat vaimu.
„Tora ongi juudi kombed.“ Laps peab teadma, et ta erineb teistest, et ta on juut – ja see on meie kasvatuse alus.