Kas sa oled juuditar?

Mu vanaema ja vanaisa kuuluvad ühte vägagi lugupeetud hassiidi perekonda, sõnaga – nad on sajaprotsendilised habadid. Mu vanemad on rohkem „nüüdisaegsed“, kuid peavad samuti endid ljubavitše hassiidideks. Mis puutub minusse, siis katkes minu jaoks kõik eelöeldu palju aastaid tagasi. Armastan oma vanemaid, vanaema ja vanaisa, kuid juudid ja judaism ei tähendanud minu jaoks sõna otseses mõttes mitte midagi. Isegi vähem kui mitte midagi.

Aasta tagasi, ühel Sukoti pühal jalutasin oma sõbraga Manhattanil. Järsku tuli meie juurde noor habadnik palmioksaga ja etrogiga käes ning ütles: „Kas te olete juudid? Öelge palun õnnistus nende taimede jaoks. Täna on Sukot ja meil, juutidel, on selline suurepärane käsk...“

Mul ei olnud vähimatki soovi ega huvi seda teha, kavatsesin juba seda hassiidi ignoreerida ja edasi minna. Kuid minu sõber elavnes järsku: „Poisid, kas te olete ljubavitše hassiidid? Vaata vaid! Minu sõbratar on ljubavitše perekonnast! Tema nimi on....“

Noore hassiidi silmad läksid imestusest pärani: „Tõesti?! Võin sulle jutustada sinu vanavanaisast. Nagu paljud teised hassiidid pandi ka tema kommunistide poolt vangi „kuriteo“ eest, et ta levitas judaismi ja õpetas teistele juutidele Torad. Kui tuli Pesahi püha, ei saanud ta enam jagada laiali matsad või muud Pesahi toitu. Vanglaratsioonis oli natuke suhkrut ja šokolaadi, ning nendest ta elatus kõigil kaheksal püha päeval. Ta haigestus tõsiselt, kuid ei söönud hapnenut Pesahil.“

Noormees vaikis, mina aga nagu oleksin kivinenud. Mul oli tunne, nagu mulle oleks kaela sadanud tonn telliskive, nagu minu peale vaataks kogu maailm. Ei suutnud end liigutada. Ei saanud hingata. Minu vanavanaisa riskis eluga, et mitte süüa Pesahil keelatut, aga mulle, tema lapselapselapsele, kes kannab sama nime, esitatakse küsimus: „Kas sa oled juut?“ Olin juba seda valmis eitama, et mitte öelda õnnistus lulavile.

Ma ei mäleta, mida ütlesin tookord sellele habadi noormehele. Samuti ma ei mäleta, kas võtsin oma kätte palmioksa ja etrogi. Ei mäleta, kuidas jõudsin koju. Kuid see kohtumine raputas mind tugevasti. See muutis mu elu.

Sellepärast elan nüüd Iisraelis, ja täiesti teist elu. Tänu mu vaarisa eneseohverdusele. Ja tänu noormehele, kes küsis minult: “Kas ma olen juuditar.“