Shoa - Suur Katastroof

“Elage hästi, J-malaga!”

Tundmatu juuditari kiri (leitud tema lahtiharutatud kleidist; kirja autor hukati mõni päev hiljem, aprilli lõpus 1943)
 
Tarnopol, 7. aprill 43.

“Minu kallid! Enne kui ma siit ilmast lahkun, tahan teile, mu kallid, jätta mõned read. Kui see kiri ükskord teieni jõuab, siis pole mind ega kedagi meist enam elus. Meie lõpp läheneb. Seda tunneme ja teame. Meie kõik oleme, nagu teised juba varem hukatud süütud ja kaitsetud juudid, surma mõistetud. See väike osa, kes inimmõrvadest veel on järele jäänud, võetakse kõige lähemal ajal käsile. Sellest hirmuäratavast, kohutavast surmast ei ole meil mingit väljapääsu.
Kohe algul (juuni 1941) tapeti ca 5000 meest, nende hulkas ka minu mees. Kuus nädalat hiljem, pärast viiepäevast otsimist, leidsin tema laiba teiste laipade seast (nad tapeti telliskivivabriku ees ja toimetati sealt surnuaiale). Sellest päevast alates lõppes minu jaoks elu. Isegi oma kunagistes tütarlapseunistustes ei osanud ma endale paremat ja ustavamat eluseltsilist soovida. Ma sain ainult kaks aastat ja kaks kuud õnnelik olla. Ja nüüd? Väsinud pikast otsimisest laipade seas, olin “rõõmus”, et leidsin oma. Kas leidub nende piinade jaoks sõnu?
Davidiga on “lõpetatud”. Ah, kui hästi tal nüüd läheb. Tal on kõik möödas. Meid aga ootab veel surmakuul. 31. augustil algas suur aktsioon. Tookord kaotasime oma armastatud, hea, ohvrimeelse ema...  Töötavatele isikutele ja nende perekonnaliikmetele löödi töödokumentidele eriline tempel ja nagu teatatud, pidid nad sellest aktsioonist pääsema. Uuesti pidid arvesse tulema, nagu märtsikuuski, töövõimetud ja lapsed. Jällegi käisid meie oma juudi korravalvurid mööda kortereid ja peiduurkaid ning otsisid surmaohvreid. Bubi ja mina läksime tööle. Mamma ja papa jäid koju. Neil oli ju “elutempel”. Geto piiriväravast meid välja ei lastud. Siis saadeti Bubit ja mind ohvrite platsile ning me olime veendunud, et me sealt eluga ei pääse. Paljud lasti kohapeal maha. Meie aga põgenesime ja meil õnnestus pääseda. Jõudsin õnnelikult büroosse. Seal siis istusin, aga väljas ootasid tuhanded surma. Ah, kuidas peaksin ma seda teile kirjeldama? Pärast lõunat kuulsin, et mammat ja papat on nähtud platsil. Pidin tööd jätkama, aidata ei saanud. Arvasin siis, et lähen hulluks. Aga hulluks ei minda. Siis ma kuulsin, et naisi, kes ei tööta – tähendab ainult koduperenaisi – ei saadud päästa. Kas pidin nüüd leinama ja nutma sellepärast, et ma oma ema olin kaotanud, või pidin ma rõõmustama, et mul oli veel isa? Ma ei teadnud seda. Kas seda saabki taibata? Kas sellest võibki aru saada? Kas õiguse poolest ei oleks pidanud aju ja süda lõhkema?
Nii elasime siis ilma emata. Truu hing, hea emasüda... Siis tulid igapäevased mured ja edasine raske võitlus rumala, mõttetu olemasolu eest. Tuli jälle ümber kolida, geto suruti uuesti kokku, sest tapetute korterid olid vabanenud. Jah – ning elati edasi.
5. november oli pühapäev. Päris ootamatult piirati kell 11 enne lõunat geto sisse ja tants läks uuesti lahti. Mul oli seekord eriline “õnn”. Mul ei olnud aktsioonist vähimatki aimu ning ma lahkusin kümme minutit enne seda, kui geto sisse piirati. Aja jooksul inimene kohaneb olukordadega. Muututakse nürimeelseks. Kui kedagi kõige lähematest kaotati, siis vaevalt sellele reageeriti. Ei nutetud, ei oldud enam inimene, oldi kivist, oldi täiesti tundetu. Ükski teade ei avaldanud mõju, mindi päris rahulikult surma. Platsile viidud inimesed olid ükskõiksed ja rahulikud.
Ma elan ikka veel ja tahan teile kirjledada seda, mis 7. kuupäevast kuni tänase päevani on juhtunud. Nüüd on teada, et järjekord jõuab kõigi kätte. Galiitisia puhastatakse juutidest täiesti. Ja eelkõige 1. maiks likvideeritakse geto.
Viimastel päevadel on jällegi tuhandeid maha lastud. Meie laagris oli kogunemispunkt. Siin sorteeriti inimohvreid. Petrikowis toimiti järgmiselt: kraavi serval tuli alasti võtta, põlvili lasta ja lasku oodata. Ohvrid seisavad reas ja ootavad, kuni tuleb nende kord. Siinjuures peavad nad kraavides sorteerima neid, kes tapeti enne neid, et valitseks kord ja et väljakut saaks otstarbekohaselt ära kasutada. Kogu protseduur ei kesta kaua. Poole tunni jooksul on mahalastute riided uuesti laagris tagasi. Pärast neid aktsioone saadeti juudi nõukogule äratarvitatud kuulide arve, mille suurus oli 31 000 zlotti ja mis tuli juutidel endil tasuda...
Miks me ei saa karjuda, miks me ei saa end kaitsta? Kuidas võib küll näha nii palju süütut verd voolamas, ilma et keegi midagi ütleks või keegi midagi teeks, ja oodatakse ise samasugust surma? Nii armetult, nii halastamatult peame me hukkuma. Kas te arvate, et meie tahame nii lõpetada, selliselt surra? Ei! Ei! Me ei taha! Hoolimata kõigist läbielamistest. Mida lähemal on surm , seda suurem on enesealalhoiuinstinkt, seda tugevamaks on muutunud elutahe. Sellest on raske aru saada.
Minu kallid! David puhkab juudi surnuaial. Kus memmeke on, ei tea... Kuhu mind maetakse, seda ma ei tea. Kui te võibolla pärast sõda kohale sõidate, siis kuulete tuttavate käest, kuhu meid laagrist transporditi. Ei ole kerge jätta igaveseks  hüvasti. Elagi hästi, elage hästi...

Suures Katastroofis mõrvatud juutide arv: Poolas  1939.a. elanud 3 300 000 juudist 85 %, NLis 2 100 000 – 71,4%; Rumeenias 850 000 – 50%, Ungaris 404 000 49,5%, Tšehhis 315 000 – 82,5%; Prantsusmaal 300 000 – 30%; Saksamaal 210 000 – 81 %; Leedus 150 000 – 90 %, Hollandis 150 000 – 60 %; Lätis 95 000 – 89%; Belgias 90 000 – 44 %; Kreekas 75 000 – 80 %; Jugoslaavias 75 000 – 73 %; Austrias 60 000 – 66,6 %; Itaalias 57 000 26 %; Bulgaarias 50 000 – 14 %.

 

Juutidel on kõnekäänd: elame kuni surmani


84aastasele Simon Rubinsteinile tuldi koju järele, ta lohistati voodist välja ja viidi surma. Simoni vahistamiskäsule on käsitsi kirjutatud: ”Liiga vana, kirjutada ei saa. Enda jõul käia ei suuda, vajab arstiabi.”
Ent arstiabi vanataat ei saanud, sest “haiglas oli ruumipuudus”, loeme Riigiarhiivi dokumentidest. Simon Rubinstein hukati.

Mõrvati kõik Eesti kodanikest juudid

Sama saatus ootas kõiki Eesti kodanikest juute, kes kartsid sakslasi vähem kui venelasi ega olnud seepärast rahvuskaaslastega Venemaale evakueerunud. Juulis 1941.a. tapeti bürooametnik Pärnust Michel Birnik, plekksepp Isak Bloch, kaupmees Leibe Bub.
Muusik Markus Dubrovkini hukkamissüüdistus oli nagu enamikul surma viidud juutidel ühesõnaline ja ammendav: juut. Saatusekaaslastega äravahetamiseni sarnane on ka Markuse ülekuulamisprotokoll. “Ei ole osa võtnud poliitikast ega kommunistlikust liikumisest, kuulub juudi rahvusesse, hädaohtlik riiklikule julgeolekule”. Ohtlikud olid nad kõik: kübarategijatest pereemad, koolilapsed, klaveriõpetajad, pudukaupmehed. Noorim hukatutest oli paarikuune imik. 101 surmatud lapse seast noorim oligi Taube Kuschner, kelle kohta on “õpitud ameti” ja “süüline tegevuse” lahtrisse märgitud “juut, beebi”. Pärnu juudilapsed mõrvati sünagoogis-palvemajas. Otseseid tunnistajaid pole enam elus, kuid tõenäoliselt üritati lapsi tappa toidusse pandud mürgiga. Vanemad lapsed said sellest teada ega lubanud väiksematel ka süüa. Järgnes uus katse – ruumi, kus olid lapsed, lasti mürki. Mürk ei tapnud neid. “Lapsed vingerdasid,” kõneles praegu Pärnumaal Võistes elav Saima Vaher, kes kuulis emalt vangivalvuri räägitud juttu. “Siis toodi kohale arstid, kes süstisid lapsed surnuks.”
Marjaša Schein sünnitas Harku vanglas, Lilian Siku laps nägi ilmavalgust Tartu vangilaagris, kuid lühikeseks ajaks. Nii emad kui lapsed hukati.
Juutide hävitustöö käis üle kogu Eesti: Viljandis, Tartus, Tallinnas, Rakveres, Kiisal, Pärnumaal, Jõhvis, Kuressaares, Tapal, Paides, Võrus, Tapa lähistel Lehtses, Narvas.
1941.aasta juulist detsembrini mõrvati kõik eesti juudid vanglate keldrites ja õuedel, Harku rabas, Tartu tankitõrjekraavis, Pärnus Raeküla metsas. Mahalaskjad kuulusid saksa erikomandosse ja omakaitsesse.
Teises maailmasõjas mõrvati 72 % Euroopa juutidest, ilma et neile oleks keegi sõja kuulutanud või nad oleksid kellegagi sõdinud. Nende ainus süü oli, et nad olid juudid.
Suur osa Euroopa riikidest ja kirikutest on juutidelt andestust palunud. Eesti ei ole seda veel teinud, kuigi Eesti oli ainuke riik Euroopas, kus hukati kõik siia jäänud oma kodanikest juudid.

Kelle kätega?

Peagi võidi sakslastele ette kanda – Eesti on “judenfrei”. Eesti sai judenfreiks nii kiiresti seetõttu, et juute jäi siia vähe (tuhatkond) ning mõrvatöö läks kiiresti.
Seni olid eestlased jaganud juutidega ühist saatust sõbralikult. Küüditamiste esimese lainega 1941.a.juunis veeti siit Siberisse surma 400 juuti, suhtearvult kümme korda rohkem kui eestlasi.
Eakamad inimesed meenutavad: mul oli hea tuttav või koolivend või töökaaslane – ühel päeval oli ta kadunud nagu vits vette.
Vähe usutav, et eestlased aitasid kaasa juutide hävitustööle mingist rahvuslikust vihast. Pigem oli see kaasajooksmine julma ajaga, kohati ajast ettejooksmine, enesesäilitamisinstinktist ajendatud püüdlikkus. Eestis ju juudipogromme ei esinenud. Nii märkis Eesti Julgeolekupolitsei ja SD komandör Martin Sandberg oma aastaaruandes, et “eesti rahva seas on rassistlikud seiskohad väga nõrgalt arenenud”.
Siiski ei ole meil põhjust end peibutada mõtetega, et meie ei teinud midagi, et Eesti oli okupeeritud maa, et juutide tapatöös on süüdi ainult sakslased.
Dokumendid kui erapooletud tunnistajad Riigiarhiivis räägivad teist keelt. Mahalaskjad kuulusid Saksa Erikomandosse (Sonderkomando) ja Omakaitsesse. Omakaitse ja politsei ühine juht oli aga kolonel  Johannes Soodla.
1941.a. 17. oktoobri Omakaitse juhtide ringkirjas pataljonidele ja kompaniidele kinnitatakse, et “arreteerimisel ja vahi alla võtmisel annab omakaitse politseile igasugust abi”. Omakaitse osales vahistamistel ja mahalaskmistel.
Eesti Omakaitse tegevuse ülevaates on kirjas, et 1941.a. juulist alates on Omakaitse liikmeid sageli kasutatud  sõja- ja poliitiliste vangide transportimisel.
ENE väidab, et  “uuesti asutati Omakaitse suvel 1941, saksa okupatsiooni ajal toimis Omakaitse territoriaalse julgestusorganisatsioonina ja hõlmas 32 000 meest. Omakaitse korraldas juutide ja mustlaste hävitamist.”
Pärnu juudi kogukonna kauaaegne liider Asja Hopp kinnitas: “ Sakslased ei teinud okupeeritud maades musta tööd oma kätega, selleks kasutati kohalikke inimesi.” Seda väidet kinnitab fakt, et 11.septembril 1941 andis Saksa julgeolekupolitsei korralduse, millega keelati juutidel vahetada elukohta, käia kõnniteel, kasutada liiklusvahendeid, käia teatris, kinos, muuseumis, koolis. Ent paljud Eesti juudid olid maha lastud mitu kuud enne seda, juba juunis, juulis, augustis. Juute vahistati ja lasti maha juba 26. juunil.
Peaaegu kõik juutide hävitamisega seotud ring-, nime-, käsk- ja allkirjad, kirjavahetus ning protokollid on eestikeelsed, nimed dokumentidel tõendavad, et korralduste andjad ja täidesaatjad olid eestlased.

Oli pealekaebajaid, oli päästjaid

Vabaduse platsil ja Harju tänava nurgal lipendas tolle aja kohta tüüpiline kuulutus: üleskutse näidata, kus asuvad juutide korterid. Kui palju oli pealekaebajaid, ei saa me kunagi teada.
Küll on teada, et Eesti juutide vara tassiti laiali, kuigi see oli seaduse järgi karistatav. Arhiivis leidub kirju, kus palutakse luba juutide mööbli kasutamiseks.
Oli neid, kes andsid üles, kus elab veel vahistamata juute, aga oli ka neid, kes astusid oma elu ohtu seades vahistatud juutide kaitseks välja. Kriisiajad paljastavad inimliku olemuse kõik registrid.
Artelli Oktoober tehnilise juhi Leib Lipelise kohta andsid positiivseid tunnistusi artelli töötajad Boris Niinemets ja Anne Kurlei. Leib oli Niinemetsa varjanud nõukogude võimumeeste eest. 14 allkirjaga läksid Salomon Epsteini toetama Arnold Michelson, Maire Ojaste ja M. Riil. Samas leidus neid, kes andsid välja oma juudist kolleege.
Keemiatoodete artelli Flora töötajad läksid aitama juhataja Abe Bassilit – kahjuks esitati kõik abipalved kurtidele kõrvadele, mitte miski ei suutnud päästa juute hävitamisest.
Mittejuudist naine tahtis võimudelt saada teateid juudist mehe kohta, et temast abielu lahutada. Samas käis korduvalt politseis oma juudist meest päästmas sakslanna. Üks juut salgas maha oma rahvuse, tegutses aktiivselt poliitikas, kuulus isegi Kaitseliitu, saatuse tahtel pidi aga temagi surema koos teiste juutidega.
Koonduslaagrisse pandi eestlanna, kelle süüdistuses oli kirjas: “Elas juudiga ja maksis altkäemaksu, et juut jääks vabadusse.”
On andmeid, et mõned Klooga elanikud aitasid põgenema pääsenud juute. Klooga metsas põletati juute riitades vaheldumisi puuhalgudega. Tolle ajastu mõttetud julmused on raiutud Kloogal kivisse: “Kõikide Eestis hukatud juutide mälestamiseks”.
Bertram Neitroff, Kiviõli julgeolukuprefektuuri veltveebel käis hoiatamas oma juuditarist sugulast. Muide, on tehtud ettepanek, et sellele mehele istutataks Iisraeli, holokausti mälestusansambli territooriumile Yad Vashemi nimeline puu. Yad Vashem säilitab puus ja kivis paljude nende mälestust, kes päästsid juute. Ainukeste eestlastena on sinna istutatud puu Eha ja Uku Masingu mälestuseks, kes päästsid oma õpilase.
“Kõik kes siia jäid, tapeti ära. Miks seda tehti - mõistus ei võta,” rääkis Asja Hopp. “Juute on sajandeid jälitatud ja tapetud. Sellepärast on meil kõnekäänd: elame kuni surmani.
Pärnus hoiti suvel areteeritud juute hilissügiseni rõskes Betty aidas ja veeti jala Raeküla metsa. Juute ei õnnestunud korraga tappa, maa otsekui hingas surevate juutide all. Sellepärast – jah, me anname andeks, aga unustada ei saa.”
Asja Hopp lisas, et kuigi ta elab sõbralikus läbikäimises eestlaste ja venelastega, ei ole ta sugugi kindel, et olnu ei või korduda.

Minevik kõneleb
11.-12. saj. põletasid ristisõdijad elusalt Jeruusalemma sünagoogis olevaid “Jeesuse tapjaid“.
Keskajal sundristiti Euroopa juute, juudi kommete täitjaid ootas inkvisitsioon ja verine tagakius.
Eestis on elanud juute 14. sajandist, kuid õigusetuses nagu igal pool mujalgi.
19. saj. keskel hakkas juutide arv siin kasvama, hakati ehitama sünagooge Eesti linnadesse.
1926.a. said 3045 siin elavat juuti esimestena maailmas kultuurautonoomia, juutide elus algas uus ajajärk.
1940. a. alanud okupatsiooni ajal lahkus enamik juute koos Vene vägedega.
1941.aasta lõpuks olid tapetud kõik Eestisse jäänud tuhat juuti.
Eesti koonduslaagrites mõrvati veel 19 000 Euroopast siia veetud juudi.
II maailmasõjas tapeti üle 6 miljoni rahumeelse juudi.
Raamatu “The Times. The Peoples of Europe” andmetel hukkus holokaustis Soomes 11 (2000 jäi ellu), Norras 725 (1000), Inglismaa 0 (450 000), Taanis 77 (5500), Baltikumis 216 000 (25 000 jäi ellu).

 

Eesti surmalaagrid

Eestis oli üle 20 koonduslaagri, suuremad asusid Narvas, kus hoiti 15000 – 20 000 vangi, Viljandi lähistel,  Kiviõlis, Eredal, Kloogal. Virumaa kaevandustes kasutati vange põlevkivi kaevandamisel, seal hukkus 8000 inimest. Paljud vangid hukati koonduslaagrite likvideerimisel vahetult enne sakslaste taandumist. Kloogal hävitati ühe päevaga 1944. a. 19. septembril 2000 inimest.


A. Weiss-Wendt: Juute mõrvati ennekõike kohalikul initsiatiivil

Ajakirjas “Vikerkaar” (2001 nr 8-9) on käsitlenud Eesti holokausti-teemat peamiselt Eesti Vabariigi Presidendi korraldusel tegutsenud okupatsiooniajal Eestis toimunud kuritegude uurimise komisjoni liikmed. Anton Weiss-Wendt väidab artiklis “Mida tähendab meile holokaust?” järgmist: “Uurijad on jõudnud üksmeelele, et juutide hävitamise algtõukeks oli küll Hitleri isiklik viha nende vastu, kuid läbi viidud sai see ennekõike kohalikul initsiatiivil.”
Järgnevalt vaatleb autor  holokausti teema käsitlust Ameerikas ning võrdleb seda Eestiga. “Kogu arutelu holokausti üle Eestis on tugeva apologeetilise (erapoolikult kaitsva) maiguga. See on aga suuresti tingitud sellest, kuidas küsimust sõnastatakse. Mõned (loe: välismaa juudid, nagu Ephraim Zuroff ja Dov Levin) süüdistavad meid, eestlasi, et oleme antisemiidid. Kas on see tõesti nii? Nõukogude allikate andmeil tapsid eestlastest SS-mehed Ukrainas juute. Kas see peab paika? On täiesti loomulik, et esimene reaktsioon niimoodi püstitatud küsimustele oleks ja ka on: ei, antisemiidid me pole, kõik nõukogude allikad aga valetavad! Kuid selline mõttevahetus ei vii meid kaugemale.
Eestis on jõutud viimase kümne aastaga üles ehitada palju asju, kuid ühte veel kindlasti mitte – pluralistlikku ühiskonda. Tuleb tõdeda kurba tõsiasja, et akadeemilise arutluse kultuur puudus Eestis täielikult. Mitte et seda ei taheta – lihtsalt ei osata....
Mida mina tõesti tahaksin teada, on see, miks osalesid eestlased tsiviilisikute tapmises, kuidas see neid mõjutas, kas sellel on mingit seost Eesti minevikuga ja on sellel ka tähtsus Eesti tulevikule.”
Ajaloolane Meelis Maripuu analüüsib teemat artiklis “Eesti juutide holokaust ja eestlased”, mõned väljavõtted sellest.
“Enne nõukogude okupatsioni algust elas Eestis ligikaudu 4500 juuti, neist pooled (2200-2300) Tallinnas ja Nõmmel. Suuremate rühmadena elas veel Tartus ligi 1000 ja Valgas ning Pärnus umbes 250 juuti. Ülejäänud elasid väiksemate rühmadena üle kogu Eesti.”
“Samas tabas 1941.aasta 14. juuni küüditamine rängalt ka siinseid juute, repressioonide ohvriks langes ca 400 inimest, s.o. 10 % juudi kogukonnast. Saksa okupatsioon katkestas 1941.aastal kommunistliku terrori, kuid on tõenäoline, et selle jätkumise korral poleks juudi kogukond pääsenud kergemalt ka järgmistest küüditamistest-hukkamistest, nii nagu need eesti rahvast tabasid pärast Teise maailmasõja lõppu. Seega ei ole sugugi üllatav, et umbes tuhat juuti ei põgenenudki koos punavägedega Nõukogude Liitu, vaid otsustas jääda kohale ja minna vastu Saksa okupatsioonile.
Saksa vägede saabudes elasid Eestisse jäänud juudid nagu varemgi põhiliselt Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Üksnes Valgast oli enamik juute ilmselt lahkunud, vähemalt ei ole Eugenia Gurin-Loovi ja Viktor Boikovi koostatud nimekirjas (viide raamatule “Suur häving") andmeid nende hukkumise kohta Saksa okupatsiooni ajal.
Valdav enamik Eestisse jäänud juutidest hukati 1941.aasta teise poole jooksul, üksikud ka hiljem. Hukatute üldarvu ligikaudse suuruse üle valitseb uurijate seas üksmeel ning see jääb kindlasti 900 ja 1000 vahele.
Tunduvalt keerukam on selgusele jõuda juutide hukkamise konkreetsetes asjaoludes: kus, millal, kelle käsul ja kelle käe läbi? Ühelt poolt tuleb see keerukus säilinud originaaldokumentide vähesusest ning teiselt poolt nõukogude perioodi juurdlusmaterjalide omapärast.
Juutide hävitamine Eestis erines eelnenud praktikast Leedus ja Lätis. Seal oli vahelduva eduga provotseeritud kohalikke elanikke korraldama juudivastaseid pogromme ja pandud toime juutide massihukkamisi. 1941.aasta oktoobris selgitas Einsatzgruppe A komandör Stahlecker “pogrommi”-idee tagamõtteid: “
“Eestis kujunes olukord teistsuguseks...Rahvamasside spontaanseid juudivastaseid demonstratsioone neile järgnevate pogrommidega ei ole täheldatud....arvesse võttes juudi kogukonna väiksust ja seniseid rahvussuhteid, puudusid Eestis ka reaalsed eeldused sääraste pogrommide provotseerimiseks.”
Kehtima jäi loomulikult põhimõte, et kogu puhastusprotseduur peab välja paistma kohaliku initsiatiivina ning toimuvale tuleb anda seadusliku tegevuse ilme, mis tähendas teatud bürokraatlike formaalsuste täitmist politsei poolt ja juurdlustoimikute vormistamist arreteeritavate juutide kohta.
Hilisemad juutide arreteerimised rajanesidki juba Sandbergeri korraldusel 10. septembrist 1941. Juutide hukkamiste suhtes leppisid Stahlecker (Einsatzgruppe A komandör ja Sandbergeri otsene ülem) kokku, et neid peab täide viima ainuüksi Eesti Omakaitse, mitte aga Sandbergerile alluv Sonderkommando 1a. Senistel andmetel on arhiivis juurdlustoimikud säilinud ca kolmandiku (324) kohta hukatud juutidest, kuid valdavalt sisaldavad need minimaalset informatsiooni. Tihtipeale lõpeb toimik vahistamisotsuse või ülekuulamisprotokolliga. Umbes sajal juhul leidub toimikus ka vastuvõetud otsus, mille enamasti on teinud Saksa Julgeolekupolitsei ja vaid ükikutel juhtudel muud instantsid.
Üldistavalt võibki Eesti juutide arreteerimised ja hukkamised jagada kahte etappi: enne Saksa Julgeolekupolitsei komandör Martin Sandbergeri 10. septembri korraldust ning pärast seda...
Esimesel etapil arreteeriti juute üldiste tagalapuhastusaktsioonide käigus kohe pärast vastava piirkonna langemist Saksa vägede kontrolli alla ning see toimus kohalike Saksa sõjaväevõimude (välikomandandid), mitte Einsatzkommando või julgeolekupolitsei korraldusel, kusjuures vahetuks arreteerijaks ja ka peatselt järgnenud hukkamiste teostajaks olid sakslaste järelevalve all eestlastest metsavennad, hiljem Omakaitse liikmed ning politseinikud. Nende operatsioonide esmane ülesanne ei olnud üldjuhul juutide, vaid kommunistide ja nende käsilaste, hävituspataljonlaste jms kontingendi arreteerimine. Juudid selekteeriti arreteeritute hulgast siiski välja ning hoiti teistest eraldi. Sel perioodil arreteeritud ja hukatud juudid olid valdavalt mehed. Eri linnades toimus see protsess mõnevõrra erinevalt. Näiteks Tartusse saabusid esimesed Saksa sõjaväelased 10.-11. juulil 1941 ning juba 13. juulil käskis Lõuna-Eesti metsavendade üldjuht major Kurg välikomandant Gosebruchi heakskiidul (või pigem käsul) arreteerida kõik kohalikud juudid ja suunata nad vastloodud koonduslaagrisse.  (A. Weiss-Wendt, Sonderkommando 1a ja juudiprobleemi lõplik lahendamine Eestis.) Lahingute ajal oli linnas puhkenud tulekahjusid, mille süütajateks peeti juute, sh “lapsi Molotovi kokteiliga”...
Esialgu hoiti arreteeritud juute koos tavalises üldbarakis, kus harilikult olid kergemate karistustega kinnipeetavad, kellel oli teatud määral lubatud suhelda ka välismaailmaga....Peagi viidi nad aga üle nn “surmabarakki” ehk “Lepiku barakki” – erilisse juutidele mõeldud getosse Pargi tänaval.
Tartu koonduslaagri esimese ülema Juhan Jüriste tunnistuse kohaselt polnud 1941.aasta juulis-augustis laagris mingisugust kohut, Saksa välikomandantuurile alluva eriosakonna politseinikud mõistsid inimesi (sh Tartu juute) ka mahalaskmisele, kuid need otsused kuulusid siiski kinnitamisele välikomandantuuri või Saksa julgeolekupolitsei poolt.
Pärnus algasid juutide mahalaskmised samuti Saksa sõjaväe kontrolli all juba 13. ja 26. juulil 1941. Selleks ajaks oli Riiast Pärnusse jõudnud ka Einsatzkommando 1a Martin Sandbergeri juhtimisel, kuid puuduvad andmed selle osalemise kohta juutide hukkamisel. Ei ole selge, kelle konkreetsel käsul hukkamine toimus. Pärnu linna “saksa fašitslike röövvallutajate ja nende käsilaste roimade kindlastegemise komisjoni” 7. veebruaril 1947 koostatud materjalide alusel loeti linnas toimunud kuritegudes esialgselt süüdlasteks “Betti aida” komandanti sakslast Gebet ja Pärnu linna komandanti Dessenit.
Pärnus olid Sandbergeri 10. septembri korralduse ilmumise ajaks juulis ja augustis hukatud juba samahästi kui kõik kohalikud meessoost juudid (44 meest 46st).

 Kogunud Sara Piret Udikas