Pesah – meie vabaduse sümbol
Ljubavitše Rebe läkitusest Pesahi pühadeks
Enne Pesahit, mis sümboliseerib juudi rahva ajalugu tema tekkemomendist alates, tahaks mõtiskleda: missugune elutee tuleb läbi käia meie rahval, et kiiremini ja edukamalt saavutada oma elu lõppeesmärk. Kas ta peab püüdlema elu poole, kus oleks miinimum pingutusi ja maksimum nautimist, või elu poole, mis on täis pingelist tööd ja enesetäiustamist?
See küsimus saadab igaüht meist. Ja ei ole sugugi abstraktne. Nende kahe küsimuse realiseerimine näitab, kuidas inimene suhtub oma ellu, kuidas ta reageerib kõigele, mis toimub tema ümber.
Esmapilgul võib tunduda, et tähtis on saada maksimum naudinguid ilma töö ja vaevata: sest nii avalduks Looja soov head teha täiel määral.
Kuid inimnatuurile on omane, et tõelise naudingu saab ta vaid enda panustamisel mingisse tegevusse, kui tulemus on saadud vaeva nähes. Kui inimene saab mingi hüve kui kingituse, siis see kahandab tema väärikust: taolist kinki kutsutakse nahma be-hsufa. Just sellepärast, et J-mal soovib inimesele täit headust, saab inimene Tema loodud maailmas headust vaid oma jõupingutuste abil. Mida rohkem panustati tööd ja vaeva, seda magusamad on selle viljad.
Nii on olnud ka juudi rahva elus. Ehkki Egiptusest väljumisel toimusid hämmastavad imed, mis tunnistasid ilmselgelt Taeva heldust, siis algusest peale oli see seotud Kõigekõrgema pingelise teenimisega. See oli rahva teene J-umala vabastusaktis.
Sama tõde kehtib nii kogu juudi rahva, kui ka iga tema liikme kohta. „Tõusta kõrgemale ja teha teoks!“ – selline peaks olema igaühe püüe. Niisiis mitte lihtsalt täita teatud ülesandeid, vaid töötada higi ja innuga, Tora nimetab seda sõnaga „amal“ (loomine, ülesehitamine). Ainult nii muutub inimene „maa põrmust“ „ J-malasarnaseks inimeseks“.
Inimese sünd ja elu on täis imesid, isegi kui kõik näib kulgevat “loomulikku rada“ pidi. Meie Targad õpetasid: „Inimene ei tunneta temaga toimuvaid imesid.“ Seepärast tänamegi Kõigekõrgemat kolm korda päevas: „Sinu imede eest, mis toimuvad meiega iga päev.“
Kogu juudi rahva, ja meistigaühe elu on sünnist peale tunnistus pidevatest, kuigi mitte alati ilmselgetest imedest, kuni Kõrgeima Imeni – juutide ja Iisraeli rahva lõpliku vabanemiseni...
Pesahi püha on keskne püha juudi rahva elus. Sel pühalikul sündmusel on printsipiaalne ja õpetlik iseloom, omane igale ajastule, täpselt nagu Tora seadusedki. Siit tuleneb, et igal detailil ja toonil selles pühas on kindlad juhtnöörid.
See kehtib eriti Pesahi olemuse mõistmiseks – see on ju meie vabaduse sümbol. Egiptusest vabanemises iseendas on palju õpetlikku. Küsimus on Vabanemise olemuses – see oli suur ime, kui juudid väljusid egiptuse orjusest. Toras on seda eriliselt rõhutatud: „J-malikkus võttis ühe suguharu teiste seast katsumuste, tunnustähtede ja imedega... seda kõike tegi teie endi silme all teie J-mal, Kõigekõrgem.“
Ajal enne Vabanemist olid juudid „suguharu teiste suguharude seas“. See tähendab eelkõige kahte asja. 1. Juba enne Vabanemist olid juudid kujunenud „rahvaks“, kõigi omapärasustega – ühine keel ja territoorium (Gošen), kus nad elasid ja töötasid. 2. Samuti olid nad rahvad teiste rahvaste seas, nagu väljendasid kujukalt meie Targad. Ta sarnanes viljale emaihus, kes on küll elav, terviklik ja arenev organism kõigi inimestele omaste organitega, kuid tal puudub reaalne iseseisvus: tema aju, tundeorganid ei funktsioneeri veel, tema asukoht muutub automaatselt koos ema asukoha muutumisega, ta saab toitaineid emaorganismist jne.
Just sellline oli juudi rahvas enne Egiptusest Vabanemist. Teda võis tõesti pidada rahvaks, tal oli isegi oma territoorium; Iisraeli pojad erinesid egiptlastest keele, riietuse ja paljude teiste asjade poolest, samal ajal aga olid orjastatud ja segunenud, et tundus, nagu nad teeniksid egiptuse jumalat – lammast. Sel ajal juhtuski see, mida Tora nimetab „võeti suguharu teiste suguharude seast“. See seisnes selle, et juudid võtsid kartmatult lamba, egiptlaste jumala, ja tõestasid, et see ei olegi jumalus, vaid kõigest söödav liha, mida kasutatakse toidus küpsetatud kujul...
Siit õpetus. Inimene võib end lohutada mõttega ja sellega ka uhkusega teiste ees öeldes, et ta on iseseisev, sõltumatu, mõistuse ja tunnetega olend. Kui aga keegi talle ütleb, et tegelikult on ta orjastatud, asjade ja tingimuste ori ja vang nende poolt, kes teda ümbritsevad, mittejuutide poolt, siis hakkab ta kirglikult tõestama, et ta on võimekas ja vaba.
Kuidas on võimalik niivõrd eksida? See on seletatav sellega, et inimene vabatahtlikult müüb end orjusesse. Ta ajab taga ümbritseva maailma vaateid, kontseptsioone, tujusid; ta on auahne ja egoistlik või teda panevad tegutsema veelgi madalamad instinktid ja kired – et ta ei olegi enamat kui „vili emaihus“. Kõik tema mõtted on suunatud madalate eesmärkide täitmisele, ta ei suudagi enam aru saada, et on muutunud „orjade orjaks“. Kummardades asjade maailma ideid, mõtleb ta aga, et on vaba inimene.
Saabuv Pesah õpetab meile järgmist. Inimene kui vaid mõtleb neile sõnadele: „Ja ütles J-mal Mošele.. ja Moše seadustele, siis ta ka suudab tegutseda nende sõnade järgi: „Ja tapke ta...“ Jutt on valede jumalate hülgamisest, mis on võõrad juutide vaimule, nende põletamisest püha armastuse tulel, nagu öeldakse: „Ja armasta Kõigekõrgemat, oma J-malat kogu oma südamega, kogu oma vaimuga, kõigega, mis sul on...“ – sellisel määral, et nii hing kui ihu püüdleksid alati Kõigekõrgema teenimisele.
Siis juhtubki, et J-mal muudab tema vaimu, tõstab tema sisemaailma kõrgeimale moraalsele tasemele kuni täieliku vabanemiseni. „Kui Ta viib selle rahva välja Egiptusest, teenivad nad J-malat sellel mäel.“
Egiptusest väljumine ja tõeline vabadus on lahutamatult seotud J-mala teenimisega, nagu seda on väljendanud meie Targad:“ „Iisraeli pojad – Minu orjad, kuid mitte orjade orjad.“
Tora käseb korrata iga päev neid Egiptusest väljumise sõnu ja teha kõik endast olenev, et need sõnad ei oleks mitte ainult deviis, vaid et need täidaksid täiel määral juutide igapäevaelu. Siis ta suudab – Kõigekõrgema toel – vabaneda eneseorjastamisest, vabaneda orjuseahelaist ja saavutada vabadus ja tõde, mis on valgustatud J-mala Tahte ereda valgusega...
Õnnistagu Kõigekõrgem, et saabuvate pühade – Pesahi – olemus ärataks igaüht meist õiesti ja karmatult hindama oma moraalset olukorda. See peaks olema pööratud nii sisemaailma kui ka kõigi meie suhete poole ümbritsevaga, see tähendab vaatama inimest kui isiksust ja kui ühiskonna liiget.
Las meenutus Egiptuse orjapõlvest vabanemisest saab iga inimese enesetäiustumise ja vabanemine sümboliks, mis toob lähemale kogu juudi rahva vabanemise ja Mašiahi saabumise kõige lähemal ajal.“