Pesachi-püha
14. - 22. nissan
Pesach on juudi rahva tähtsaim püha. Pesach tuleneb heebreakeelsest sõnast – pasoach – mis tähendab „üleminek , möödaruttamine , ülehüppamine“. See nädalapikkune püha, mille esimene ja seitsmes (väljaspool Iisraeli ka 2. ja 8.) päev on pühad, vahepealsed päevad aga pühade argipäevad, algab 14. nissani õhtul. See püha meenutab Iisraeli laste pääsemist Egiptuse vangipõlvest, millest on lähemalt kirjutatud II Moosese raamatu 12. peatükis. Orjusest vabanemisega seotud viimase nuhtluse läbi hukati esmasündinud Egiptuses. Iisraellased olid I-sanda sõna kohaselt oma uksepiidad märgistanud tapetud talle verega ja sel moel pääsesid : surmaingel möödus nende kodadest.
Kuna juudid lahkusid Egiptusest kiirustades, pühitsetakse ka Pesachi hapnemata leiva - matsa söömisega. Sellepärast nimetatakse seda ka hapnemata leibade pühaks. Traditsiooni kohaselt tuleb kogu pühade ajal süüa matsa’d — õhukesi hapnemata leivakesi, mida tehakse kas rukki- , odra- , nisu- või kaerajahust. Matsa valmistamisel jälgitakse hoolega, et jahu ei puutuks varem kokku veega ning et taigna segamisest ei mööduks üle kaheksateistkümne minuti, sest vastasel korral hakkab jahu käärima. Teisi toiduaineid, mis mingil moel sisaldavad neid vilju, peetakse hapnenuks ja nende üldnimetus on heebrea keeles chamets. Pühale eelnevatel päevadel peavad juudid oma majast haputaigna välja viima, maja koristamise käigus kõik leitud chamets kogutakse kokku ja põletatakse ära. See toiming sümboliseerib seesmist puhastumist ja pattudest vabanemist.
Pesachi esimesel õhtul toimub pidulik söömaaeg – Seder leil Pesah, kus Egiptusest väljumise lugu selgitavad – Hagada shel Pesach lugemised, laulud ja sümboolsed toidud. Hagada lugemise põhjenduse leiame Toras, II Moosese raamatus 13:8. „Iga põlvkonna iga inimene“, öeldakse Hagada’s, „peaks nägema, nagu oleks ta ise olnud nende keskel, kes pääsesid Egiptusest , orjusekojast.“ Püha esimese õhtu pidulikku söömaaega peetakse täpselt selle korra kohaselt, mis on Hagada’s kirjas. Rikkaliku toiduvaliku juures on kindlasti toidud, millel konkreetne sümboolne tähendus. Punane vein; mingi kibe köögivili – maror nt. mädarõigas, petersell, kartul, salat – karpas; praetud liha koos konditükikesega zroa tuletab meelde purustatud Templit ja on paasaohvri sümboliks, kõvaks keedetud muna on vaikse leina ja uue elu sümbol; kaneeliga maitsestatud riivitud õunte ja kreeka pähklite segu veiniga – haroset meenutab savi , millest heebrea orjad pidid Egiptuses vaarao ehitustel telliseid valmistama; neli veinikarikat – arba kosot , mida traditsiooni kohaselt juudid on kohustatud ära jooma söömaajal, ning mis tuletavad meelde J-mala tõotusi (“Mina viin teid ära egiptlaste teoorjuse alt”, “Ma lunastan teid”, “Ma päästan teid”, “Mina võtan teid enesele rahvaks” („II Moosese raamat 6:6-7“).
Seder Pesach koosneb järgmistest osadest :
1) Kadesh – Püha sissepühitsemisel veini- või viinamarjamahla karika kohal lausutakse vastav õnnistus – kidush. Vein tähistab valatud verd ja on ühtaegu ka rõõmu sümbol.
2) Urhats – käte pesemine ilma õnnistuseta.
3) Karpas – kartuli , peterselli-või sibulatükkide kastmine soolasesse vette ja selle söömine. Soolane vesi sümboliseerib pisaraid, mida juudid Egiptuses valasid. Kuid on ka teine tähendus , värske juurvili sümboliseerib kevadet, viljakust ja elu alalist taassündi.
4) Jahats – keskmise matsa poolitamine. Suur osa matsa’st pannakse kõrvale. Laual peab tavaliselt olema kolm tervet matsa’d. Pool keskmist , mida nimetatakse – afikoman , pannakse kõrvale „peidetakse“ ning tarvitatakse söömaaja lõpus.
5) Magid – Hagada lugemine Iisraeli laste lahkumisest Egiptusest. Antud lugemine on nõnda sisse seatud, et tekitada peo osalejates aktiivset osavõttu küsimuste näol. Eriti teretulnud on aga laste küsimused. Küsimused puudutavad erilisi kombeid sel õhtul, ning soovitatakse kuulda neli erinevat vastust. Hagada’s on kirjas: “Tora räägib – arbaa banim, neljast pojast: targast, vallatust, kavaluseta ning pojast, kes ei oska küsimusi esitada”. Kõik pojad esitavad küsimusi erinevalt. Ljubavitshi seitsmes rabi Menahem Mendel kutsub meid üles mitte unustada ka viiendat poega, kes parajasti viibib kusagil kaugel, oma isakojast eemal. On vajalik, et ka teda kutsutakse peolauda. Rabi õpetab, et iga juut on kalliskivi, sellepärast tuleb Pesachi-püha söömaajale alati kutsuda võimalikult palju juute
6) Rahtsa – käte pesemine enne sööki koos õnnistusega.
7) Motsi – matsa õnnistus , mis loetakse tavaliselt hapnenud leivale.
8) Matsa – eriline matsa õnnistus, mis on seotud käsusõnaga süüa matsa’d sel ööl. Süüakse ülemisest matsast
9) Maror – mõrud rohttaimed meenutavad kibedat orjaaega, taimedele lisatakse haroset’i ning süüakse koos vastava õnnistamisega.
10) Koreh – „sidumine“ süüakse võileib alumisest matsast koos mõrude rohttaimedega.
11) Shulchan aruch – „kaetud laud“, lauale pannakse pidulik õhtusöök.
12) Tsafun – võetakse välja peidetud matsa tükk afikoman ja süüakse see ära. Seder’i lõpus ei serveerita magustoitu nagu tavaliselt söögi lõpus, see on selleks, et peolised jääksid tundma Pesachi püha ohvriliha maitset.
13) Berach – söögijärgne õnnistus.
14) Halel – ülistus , loetakse Psalme.
15) Nirtsa – seder on lõppenud ja see on kindlasti meelepärane Kõigekõrgemale.
Traditsioonikohaselt täidetakse pilgeni veiniga ka viies karikas, kuid sellest ei jooda, sest see on mõeldud Elijahu HaNavi - prohvet Eelija jaoks. Uks jäetakse praokile, sest prohvet võib tulla teatega Mashiach’i – Messia tulemisest. Seder’i lõpus kõlab lause – LeShana Haba BiJerushalaim - Järgmisel aastal Jeruusalemmas, vastavalt Hagada tekstile: „Tänavu oleme siin, aga tuleval aastal Iisraelis. Tänavu oleme orjad, tuleval aastal vabad inimesed!”
Pesachi püha seitsmenda päeva seadused ja tavad
Juudi traditsiooni kohaselt on Pesachi-püha seitsmes päev – Shvii shel Pesach (diasporaas aga ka kaheksas – Aharon shel Pesah) eriti püha. Tora ütleb selle kohta: „Esimeses kuus, neljateistkümnenda päeva õhtul on Pesachi-püha Issanda auks. Ja sellesama kuu viieteistkümnendal päeval on Issanda auks hapnemata leibade püha ; seitse päeva sööge hapnemata leiba! Esimesel päeval olgu teil püha kokkutulek; ühtegi argipäevatööd ärge tehke! Seitse päeva ohverdage Issandale tuleohvreid; seitsmendal päeval on püha kokkutulek, ühtegi argipäevatööd ärge tehke!“ („III Moosese raamat 23:5-8“). Seaduse järgi antud päev on justkui kogu Püha nädala kokkuvõte, kuigi seda iseenesest ei peeta iseseisvaks pühaks. Nii näiteks seitsmendal päeval – Shvii shel Pesach, veini sisseõnnistamisel – Kidush, ei lausuta õnnistussõnu. Aja jooksul antud päeva pidustustele lisandusid huvitavad tavad, mis omakorda annavad sellele kordumatu rikkaliku kaloriidi. Tora kohaselt just Pesachi seitsmendal päeval läbisid juudid eluga Kõrkjamere ning olid tagaajava vaarao sõjaväe hukkumise tunnistajateks. Selle pärast püha ajal, sünagoogides üle kogu maailma loetakse tänuhümni - Shirat ha-Jam (Merelaul) mis jutustab vaarao sõjaväe hukkumisest, mida kirjeldab II Moosese raamat 14:21-15:19. Vastavalt – ashkenazide, euroopa juutkonna traditsioonile, antud Toora katkendi lugemine toimub püsti seistes. Meie ajal on Shirat ha-Jam hommikupalve tähtis koostisosa. See tava tekkis Eretz Israel’is - Iisraelimaal ja ajapikku juurdus kõikjal. Suhteliselt hiljaaegu, eelmise sajandi esimesel kolmandikul kuulsa Jeruusalemma rabi Jaakov Moshe Kharlap’i (1883-1951) kodus tekkis tava lugeda Shirat ha-Jam ööl vastu Shvii shel Pesach. Antud tava levis paljudesse Iisraeli ja diasporaa kogudustesse. Sel päeval kogunesid tema juurde sajad juudid – eri voolu hassiidid, litvakid, religioossed sionistid. Rabi pöördus kuulajate poole Tora sõnadega, lugemised vaheldusid koorilauluga. Täpselt südaööl oli rabi rõivastunud valgesse kitl’isse, ning teatud, erilisel viisil alustas Merelaulu lugemist. Lugemise lõpus rabi Kharlap luges palve – Melech Rachaman ( Halastuse Kuningas) ning kõik koosviibijad koos rabiga asusid tantsu lööma.
Kabala traditsiooni kohaselt, sellele, kes lausub seda Laulu rõõmuga, lunastatakse paljud patud.
HaBaD – Ljubavitshi ja mõnes sefardi, Hispaania juutide järeltulijate kogudustes, ööl vastu Shvii shel Pesach ei ole kombeks magada, vaid palvetada ja Torat uurida. Antud tava on seotud sellega, et väljarändamise ajal veetsid juudid samuti magamata ööd, sest läbisid Kõrkjamere, nagu kirjas: „Siis Mooses sirutas oma käe mere kohale ja Issand laskis mere taanduda tugevast idatuulest kogu öö ning tegi mere kuivaks – vesi lõhenes. Ja Iisraeli lapsed läksid läbi mere kuiva mööda ja vesi oli neil müürina paremal ja vasakul pool“.(„II Moosese raamat 14:21-22“). HaBaD - Ljubavitshi hassiidid võtavad vastu hommikust koitu tantsides ja lauldes, kusjuures tantsijate jalgade alla valati ämbritäis vett, tantsud kestsid seni, kuni põrand oli kuivanud.
XVIII sajandil oli hassidismi liikumise rajaja Baal Shem Tov sisse viinud uue tava – viimasel Pesachi pühal korraldada kahele söömaajale lisaks veel üks. Kolmanda söömaja ta nimetas Seudat Moshiah „Messia Söömaajaks“. 1906 aastal, viies Ljubavitshi rabi Shalom Dov Ber – RaSHaB otsustas , et antud söömaaja käigus tuleb ära juua vähemalt neli veinikarikat. Antud tava viitab Moshiach’i tulemisele. Veiniga täidetud karikas sümboliseerib Issanda tundmist, messianlikku ajastut, nagu selle kohta ütleb prohvet: „Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Issanda tundmist - otsekui veed katavad merepõhja“.(„Jesaja 11:9“). Talmudi kohaselt („Rosh ha-Shana 11a.) täielik vabanemine – Geula, leiab aset lootusterohkel nissanikuul.
LeShana Haba BiJerushalaim