Ma olen juut
Jakov Šehter (www.alefmagazine.com/pub3272.html)
See lugu juhtus Aleksander II valitsemise ajal. Šušviniški külas elas lugupeetud ja austud juut Aron-Leib Entin. Ta oskas väga kenasti palvetada ja sellepärast juhtis ta alati sünagoogis Jom Kippuri (lepituspäev) ja Roš-haŠana (uusaasta) palvet. Paljud ei suutnud pisaraid tagasi hoida, kui kuulsid tema kõlavat ja mõjusat palvelaulu. Paljud aga leidsid oma südames õige tee Aron-Leibi pühaliku ja üleva palvehümni saatel.
Aron-Leibil oli suur pere. Teised lapsed olid nagu lapsed ikka, kuid üks käis kõverteid mööda. Ta ei tahtnud kui normaalne juudi nooruk õppida ješivas, vaid siirdus kaugesse Leningradi arstiks õppima. Kuidas see tal õnnestus, kust sai raha õpinguiks, kuidas suutis suurlinnas ära elada – mitte keegi ei teadnud. Teada oli vaid see, et temast tuli väga hea arst. Juudi omaduste kohta on teada vaid seda, et ta ei ristinud ennast, kuid käskudesse suhtus küllaltki leigelt.
Muidugi – elu pealinnas ei ole nagu Šuškiniškis. Siin on kõigest juudi agul, nemad seal teavad aga kõike kõigist. Nii suur edu ilmalikus elus ja nii suur läbikukkumine vaimses. Võibolla sellepärast ei olegi tema nimi meile teada, oli lihtsalt Doktor.
Kohalik Rabi ei armastanud konflikte ja püüdis samuti doktori nime mitte mainida. Kuid üks Peterburist tagaitulnud juut on läinud ajalukku sellega, et sundis Rabi oma seisukohta Doktorisse kui usutaganejasse muutma.
Imperaatori õde, suurvürstinna – ka tema nimi on jäänud välja juutide mälust – tegeles tervishoiuga. Kulutas palju aega haiglate külastamisele, teadagi, et siniverelise saabumiseks tehti haiglad korda. Pesti nurgataguseid kohti, pühiti laest ämblikuvõrke, uuendati rohutagavarasid. Muidugi ei jõutud ühe koristusega kuudepikkust mustust välja küürida, kuid mingi positiivse jälje need inspekteerimised jätsid.
Suurvürstinna taipas hästi asjade tegelikku olukorda ja seepärast ei hoidnud sellisteks reisideks aega kokku. Kord juhtus ta külastama haiglat, mida juhatas Doktor. Me ei hakka analüüsima, kuidas võis Tsaari-Venemaal saada haigla juhatajaks juut, kes polnud lasknud end ristida, usaldame siinkohal ajalugu.
Suurvürstinna käis kaua mööda haiglat ringi. Mida enam käis, seda suuremasse vaimustusse sattus. Kõik oli korras: ravi ja hooldus. Põrandad olid puhtad „pokazuhhata“, sellest oskas suurvürstinna aru saada. Aknalaudadel ja kappidel ei leidunud tolmuterakestki. Mis aga kõige tähtsam – nii rahulolevaid haigeid polnud ta kaua näinud.
Suurvürstinna tegi koridoris jalutades ootamatuid peatusi, põikas esimesse juhuslikku palatisse, küsitles haigeid hoolduse, toitmise, suhtumise kohta. Mitte et ta oleks tahtnud midagi halba avastada, lihtsalt eeskujulik olukord kõikjal tegi ju valvsaks.
Seekordne inspekteerimine venis tavalistest kaks korda pikemaks. Kõik oli suurepärane. Vürstinna sekretär asus juba tegema sissekirjutusi külastuspäevikusse. Õhtul perekonnalõunal imperaatori juures kavatses vürstinna jutustada haiglast, kus – isegi raske uskuda – kõik oli nii, nagu peab. Ja muidugi kiita peaarsti.
Vaikiv peaarst saatis vürstinnat varjuna kõikjal, ei seganud teda kordagi oma seletustega, vaid andis võimaluse selgitusteks kolleegidele. See meeldis vürstinnale samuti väga. Oma ringkäigu lõpetanud, peatus ta vestibüülis ning enne kasuka selga panemist pöödrus peaarsti poole: „Ma olen väga, väga rahul. Räägin kohe täna vennale teie haiglast. Teie, mu tuvike, olete lihtsalt väga tubli! Kui kõik peaarstid oleksid sellised...“ Kõike head,“ nende sõnadega võttis vürstinna enda kaelas pika kuldketi otsas rippuva kuldse briljantidega risti ja ulatas peaarstile suudlemiseks.
Koridor kajas vaimustushüüetest. Selline žest väljus juba tavalise tänuavalduse raamest. Kõige järgi otsustades ootas peaarsti hiilgav tulevik. Ning siis... juhtus midagi seniolematut. Selle asemel, et kummardada ja aupaklikult risti suudelda, peaarst punastas ja ütles siis väga vaikselt, aga kindlalt: „Ma olen juut, teie kuninglik kõrgus. Ma olen juut.“
„Juut?“ tõstis vürstinna kulmud põlglikult kõrgele. Ta laskis käe ristiga langeda, kortsutas kulmu, pani kasuka selga ja lahkus haiglast.
Ja ongi kogu lugu. Peaarsti järsk käitumine muutis vürstinna kavatsusi ja koos vennaga õhtust süües ta isegi ei puudutanud haigla külastust.
Kuulates jutu lõpuni, kutsus Šušviniški Rabi enda juurde Aron-Leibi. „Ma tean, mida räägitakse külas sinu pojast doktorist,“ ütles ta kantorile. Arvan, et need jutud teevad sulle meelehärmi. Tea siis, et tema öeldud „ma olen juut“ hinnatakse taevas ülemaks kõikidest sinu suurepärastest palvetest.