Sünagoogi ei nimetata asjata koosolekute majaks. Juudid kogunevad siia ühiseks palveks, Toora uurimiseks ja suhtlemiseks. Maja kuulub kõigile, kuid tal on olemas peremehed – rabi, kogukonna nõukogu – kuid peremeesteks võivad olla iga juudi mees või naine, kes seal käib. Seda teha on väga lihtne – tuleb suhtuda sellesse kui oma isiklikku koju, hoolitsedes, austades, kaunistada püüdes ja selles heasoovlikku õhkkonda luues.
Juudi kultuur säilis läbi aastatuhandete ümber sünagoogide, nad hoidsid meie rahvast diasporaas, pagenduses, andsid jõudu katsumustes vastu pidada. Just sünagoogides koguti peenraha kaupa toetusi vaestele leskedele ja orbudele, sünagoogides säilitati raamatud, talvel küdes ahi ja põlesid küünlad ning juudid leidsid eluraskustes lohutust rabi jutlustes, palvesõnades ja psalmides, Talmudi juriidilistes peensustes. Isegi nõukogude võimu ajal, mil sünagoogi külastamine ähvardas kaasa tuua suuri ebameeldivusi, tõmbas juute selle poole – pühade ajal, matzah’d tuues, chuppah’d (juudi pulma) korraldama, vastsündinud poisi ümberlõikamiseks, hiljem aga uurima, kuidas emigreeruda Iisraeli, kus õppida uus-heebrea keelt, tutvuma vastassoost juudiga, last juudi kooli, lasteaaega, suvelaagrisse panema. Ja sünagoog mahutas leebelt endasse nii klubi, kooli kui palvela, naeratas pidude ajal, jagas toitu näljastele, rõivaid külmetavatele ning lohutas kurvastajaid...
Me tulime sünagoogi, et saada sealt hingesoojust, kasulikke nõuandeid ja samas ka toiduretsepti, mille järgi Raja vanaema küpsetas halad ja keetis tsimessi Rosh Hashanah puhuks. Ajad on muutunud. Nüüd on võimalik leida tutvusi ja retsepte internetist, kuhu tahes välismaale sõidul aitab reisibüroo, ja lõpuks ei vaja koguduseliikmed ei toidupakke ega USA Senati väljaastumist. Kas siis on jõudnud kätte aeg ringi vaadata ja küsida sünagoogilt: „Mida me võime sinu heaks teha? Võib-olla peame heitma pilgu nendesse vanadesse raamatutesse ja lõpuks järele uurima, mis seal nii väga meie esivanematele meeldis?”
Esitame siinkohal lühikese sõnastiku, nö. sünagoogi leksikoni. Loodame, et see aitab teil selle hoonega ühist keelt leida!
Aliyah, Aliyah le Tora – tõusmine Toora juurde (heebrea), Toora rulli lugemine on jagatud mitmeks osaks, mille iga katkendi lugemise ajaks kutsutakse ette üks palvetajatest. Seda loetakse suureks auks. Toora juurde väljakutsutu peab iseseisvalt ütlema õnnistamissõnad enne ja pärast katkendi lugemist. Katkendi enda loeb tavaliselt ette ba'al k'riah.
Amud – pult (heebrea) – hazzani koht, kust ta juhatab üldist palvet, asub aron kodeshi, sünagoogi Iisraeli-poolse seina ääres.
Aron kodesh – püha kapp (heebrea), Toora rullide panipaik, mis sümboliseerib Jeruusalemma templis olnud Seaduselaegast. Kaasaegsetes sünagoogides on see tavaliselt kpp, mis asub poodiumil Iisraeli poolse seina ääres. Mõnede palvete ajal aroni uksed on kombeks avada. Sellel ajal peavad palvetajad seisma. Pühade ajal seisavad aron kodeshi ees Jeruusalemma templi vaimulike järeltulijad koheinid, kes õnnistavad palvetajaid.
Haftarah – katkend prohvetite raamatutest, mis vastab sisult selle nädala Toorale või kalendritähtpäevale, selle lugemisega on tavaks lõpetada nädala lugemised. Komme, mis on säilinud sellest ajast, mil avalik Toora lugemine oli keelatud ja seda asendati sellise katkendi avaliku ettelugemisega. Tänapäeval on haftarah lugemine aliyah’dest üks austustväärivamaid. Ba'al kore, ba'al k'riah – see, kes oskab lugeda (heebrea) – eriline sünagoogi teenija või keegi palvetajatest, kes teab peast Toora teksti vokalisatsiooni ja meloodiamärke ning kes oskab kaunilt, ilmekalt ja vigadeta seda ette lugeda. Toora tekst on rullis kirjutatud ilma vokaali- ja meloodiamärkideta.
Bimah – poodium sünagoogis, millelt loetakse ette Toora tulli. Sageli asub bimah kõrgendikul sünagoogi keskel. Mõnedes sünagoogides ütleb rabi oma jutluse bimah’l seistes; sellel seistes täidetakse pühadekombeid – puhutakse shofari, leotakse ette Estri raamatut jne.
Birkat kohanim — kohenite õnnistamine. Eriti pidulik palve osa pühadel, mille ajal kohenid õnnistavad rahvast. Algselt kuulus templi jumalateenistusse. Pärast templi purustamist aškenazi kogudustes väljaspool Iisraeli esitatakse musafi palve ajal juutide kõige suurematel pühadel. Osavõtt birkat kohanimist mõjutab inimese elu paremuse poole.
Berakha – õnnistamine, öeldakse testamendi täitmisel enne ja pärast sööki ja mitmesugustel muudel, seaduses ettenähtud juhtudel.
Gabbai – maksude vastuvõtja (heebrea), kogukonna või sünagoogi amet, kes tegeleb organisatsiooniliste ja rahaasjadega. Kohati täidab gabbai ja samashi kohustusi üks ja sama isik.
Israel – juudid, kes ei ole ei koheinid ega leviidid. Samuti kogu juudi rahva nimetus.
Jorzait – aastaaeg (jiidiš), juudi surma aastapäev, mida tähistatakse surmapäeval juudi kalendri järgi. Juudi ja gregooriuse kalendri päevad langevad kokku kord 19 aasta järel. Jooksva aasta täpse aastapäeva kohta saab infot sünagoogist.
Kaddish – palve, pühaduse kuulutamine Jumala ja Tema vägevuse nimel. Seda loetakse ainult siis, kui minyan on koos.
Kaddish yatom – orvu kaddish. Mõnes kohas loeb palvet leinaja, 11 kuud pärast lähedase sugulase surma või jorzaiti puhul. Selle kaddishi lugemine 11 kuud või aasta pärast surma mõjutab õnnistavalt surnu hinge.
Кетер – metallist kroon varraste tipus, mille külge on kinnitatud Toora rull. Mõnikord võivad kaunistused olla granaatõunad – rimonim. Keter ja rimonim on sageli kellukestega, nende mälestuseks, mis rippusid Jeruusalemma templi ülempreestri rüül.
Kippah, yarmulke – väikene traditsiooniline müts. Komme nõuab mehel pidevat pea katmist. Katmata peaga on keelatud palvetada ja Toorat lugeda. Peakatte kandmise idee tuleneb sellest, et juut kuulutab: „Mina ei ole maailma valitseja, minu üle valitseb Jml!”
Kohein – Aaroni, Moshe (Moosese) venna otsesed meesliinis järeltulijad, kellel on õigus olla vaimulikuna Jeruusalemma templis ja kellel on ka mõned muud privileegid. Kui sünagoogis Toora rulli lugemise ajal viibib mõni kohein, antakse talle au olla esimeseks väljakutsutuks palvetajate hulgast. Traditsiooniliselt kannavad koheinide suguvõsad erilisi perekonnanimesid. Sagedamini kohatavad on Kogan, Kaganovitš, Katz, Katzmann, Barkan.
Kriat HaTorah– Toora lugemine (heebrea). Pentateuh on jagatud 54 peatükki, mis on tavaks sünagoogis aasta jooksul ette lugeda. Igal nädalal laupäeval loetakse täielikult üks peatükk (mõnel laupäeval kaks peatükki), mis on jagatud seitsmeks katkendiks. Lisaks loetakse sünagoogis esmaspäeviti ja neljapäeviti ette nädala peatüki algus. Iga katkendi lugemiseks kutsutakse etet keegi palvetajatest, mida loetakse suureks auks. Õigus olla esimesena kutsutud antakse koheinile ja leviidile, peigmehele, täisealiseks saanud poistele jne. Toora juurde kutsutu peab kuuldavalt lausuma kaks õnnistust – enne katkendi lugemist ja pärast seda, nii et palvetajad teda kuuleksid ja võiksid vastata „Amen!”
Levi’im – leviidid, Leevist meesliini põlvnevad, kellel on õigus sooritada teatud kohustusi Templis ja kellel on mõned privileegid. Kui sünagoogis viibib Toora rulli lugemise ajal mõni leviit, siis ta kutsutakse Toora juurde esimesena pärast koheini. Traditsiooniliselt on leviitidel ka erilised perekonnanimed. Sagedamini esinevad on: Levy, Levit, Levitan, Levitin, Levitas, Seagal.
Ma’ariv - õhtupalvus.
Maftir – lõpetav (heebrea), haftarah lugeja.
Machzor– periood (heebrea), palvete kogumik suurteks pühadeks Rosh Hashanah (juudi uusaasta) ja Yom Kippur.
Megillah – rull (heebrea). Pühakirjast on viis rulli, mida sünagoogis on kombeks lugeda eri puhkudel: Rutt, Ülemlaul, Nutulaulud (Ekhah), Koguja (Kohelet) ja Ester. Pärgamendirulli, mis sisaldab üht neist raamatutest, nimetatakse megillah.
Mehil– ümbris või vutlar, milles asub sefer Torah. Aškenazi kogukondadel on see vutlar samet- või siidkangast, kaunistatud kuld- või hõbetikanditega, sefaradi juutidel on see aga puust.
Mechitza – eraldamine (heebrea), pitsiline vahesein, mis eraldab meeste ja naiste poolt sünagoogis, juudi pulmas ja teistel Looja käsu kohastel tseremooniatel.
Mizrach – ida (heebrea), ilmakaar, kuhu peab palvetamisel näoga pöörduma. Palvetades peavad diasporaas elavad juudid pöörduma Püha Maa poole, Iisraelis asuvad juudid Jeruusalemma poole, Jeruusalemmas aga Templi poole, Templis – Pühamast Püha poole, ülempreester, kes on siseneb kord aastas Pühamast Pühasse, pööras näo seaduselaeka poole, mis asus läänemüüri ääres. Mizrachiks nimetatakse ka sünagoogi seina, mille keskele on tavaliselt paigutatud aron kodesh, aga ka tikand, joonistus või mis tahes muu traditsiooniline kaunistus, mis tähistab seda seina sünagoogis ja kodudes. Nimetus „mizrach” pärineb Hispaaniast, millest Iisrael jääb otse itta, kuid SRÜ maades tähistab „mizrach” lõunasuunda.
Minchah – pärastlõunane palvus.
Minyan – kümme, vähemalt 13-aastast juudi meest, vajalik avalikuks jumalateenistuseks ja erinevateks usurituaalideks. Palve, mis öeldakse minyanis, võetakse Jumala poolt kiiremini ja paremini vastu, võrreldes üksinduses lausutud palvega.
Musaf – täiendav palve laupäeviti, pühadel ja noorkuu päevadel.
Neilah – viies, lõpupalve Yom Kippuri pühade ajal.
Kogudus – heebrea keeles kehila või kaal, usuühendus (vähemalt kümme täiskasvanud meest ehk minyan), samuti mingi sünagoogi organiseerunud koguduseliikmed, linna juudi elanike omavalitsus. Kõige laiemas mõttes linna, piirkonna või riigi juudi elanikkond.
Parokhet – kardin aron kodeshi ees, sümboliseerib seda eesriiet, mis Jeruusalemma templis eraldas Pühamast Püha Templi muudest ruumidest. Parokhet on harilikult tikitud kuld- või hõbeniitidega siidil või sametil ning traditsiooniliselt on see aron kodeshi kõige rikkalikumalt kaunistatud osa. Kombeks on hankida parokhet sünagoogi jaoks surnute mälestuseks või elavate õnnistuseks. Sellisel juhul tikitakse kangale annetajate ja nende nimed, kelle auks on annetus tehtud.
Parshyot Hashavuah — Toora nädala peatükk, mis loetakse rullist ette üldise palve ajal igal laupäeval. Kogu Toora rulli tekst on jagatud 54 osaks ja loetakse aasta jooksul ette. Mõnel aastal teatud laupäevadel loetakse ette kaks katkendit, et jääda aastasesse tsüklisse. Tsükli lõpetamise ja uue alustamise päev on püha – Simchat Torah.
Rabi – tiitel, mis saadakse juudi kõrgeima religioosse hariduse (semikhah) omandamisel, annab õiguse langetada otsuseid juudi seaduse alusel. Sellest kõrgem teaduslik kraad on dayan, mis annab õiguse olla usulise kohtu liikmeks ning langetada otsuseid varanduslikes, rituaalse puhtuse ja teistes sellistes küsimustes, mis nõuavad suuri teadmisi ja kogemust. Sageli on rabid kogukonna juhtideks, õpetavad koolis, sõlmivad abielu (chupah) ja lahutavad. Rabi on kogukonna vaimne liider ja religioosne autoriteet. Tänapäeval vajavad kogukonnad rohkem rabisid kui liidreid ja kohaliku juudi elu organisaatoreid kui teadlasi, kes on kogu elu pühendanud Looja tarkuse tundmaõppimisele.
Sidur – algvorm seder, kord (heebrea), palveraamat, igapäevaste laupäevaste ja pühadeaegsete palvete ja õnnistuste kogumik.
Sünagoog – kreeka sõna, heebrea keeles beit knesset (koosolekute maja). Koht ühis- ja erapalvuseks, samuti kogukonna usuelu keskus.
Sefer Torah – pärgamendirull Pentateuhi tekstiga, valmistatud suure hulga reeglite kohaselt selleks spetsiaalselt õpetatud religioossete juutide poolt. Kasutatakse iganädalasteks lugemisteks sünagoogis. Nõuab eriti aupaklikku käsitsemist. Kui sefer Torah võetakse aron kodeshist välja, siis tuleb püsti tõusta. Kui see kantakse palvetajate eest mööda, siis on kombeks suudelda selel vutlarit. Sefer Torah pärgamenti ei tohi palja käega puudutada, selleks kasutatakse lugemisel järje hoidmiseks spetsiaalset keppi, selleks on kas – etsba (sõrm) või yad (käsi). Kui Toora rull kukub kogemata põrandale, siis peab kogu kogukond sellel päeval paastuma. Kui sefer ei kõlba lugemiseks, siis maetakse see spetsiaalses savinõus maha. Suur käsk on hankida sünagoogile Toora rull. Sellisel juhul tikitakse rulli ümbrisele annetajate nimed ja nende nimed, kellele annetus on pühendatud.
Тaamim – traditsiooniline laulvad-retsitatiivsed viisid Toora ettelugemisel, mille tähistamiseks on tekstis spetsiaalsed märgid..
Tallit katan, tzitzit, arba kanfot – väike tallit (heebrea), meeste nelinurkne peaauguga rõivas, mille nurkades on niidid tzitzit. Pannakse särgi alla alussärgi peale. Jumalakartlikud mehed kannavad riiete all väikest tallitit kogu aeg.
Tallit, talles – palverõivas, nelinurksest villasest kangast mustade või siniste triipudega, nurkades ettenähtud viisil punutud niitidega tzitzit. Tallit gadool (suur tallit) tõmmatakse ümber shachariti ja musafi palveks, tallit katani (väikest tallitit) aga kannavad jumalakartlikud mehed pidevalt riiete all.
Tefillin – palveese, mis pannakse spetsiaalse rituaaliga pea ja käe peale. Näeb välja nagu väike must nahkkarbike põhja alla kinnitatud nahkrihmadega. Karbikeses on pühakirja tekstidega – Toora tsitaatidega kirjarullid. Kui tefillin kukub põrandale, siis peab rabiga nõu pidama kohase patukahetsuse sooritamiseks.
Chazzan – kantor (heebrea) või shaliyah tzibur alaline palve juht sünagoogis. Kogukonna ametiisik, kelle kohustuseks on ühispalvuse juhtimine, kaasa arvatud selle laulvad osad. Chazzanile esitatavad nõuded on palvete liturgiliste tekstide põhjalik teadmine; usklikule juudile kohane välimus, samuti esinemisanne. Chazzani koht sünagoogis, kust ta palvetamist juhib, on amud, pult, mis asub aron kodeshi, sünagoogi Iisraeli poolse seina juures.
Chumash – viis Moosese raamatut, kr. keeles pentateuh, tuleb sõnast „chamesh” - viis.
Shabbat – laupäev, sabat, mis algab reedel päikeseloojangul ning kestab laupäeva õhtuni esimeste tähtede ilmumiseni. On olemas hulk seadusi, mis puudutavad sabati pidamist. Shabbat on juutide jaoks püha päev, mis on seatud Jumala poolt maailma loomise ja juutide Egiptuse vangipõlvest vabastamise mälestuseks.
Shaliyah tzibur – kogukonna saadik (heebrea), sama, mis chazzan.
Shamash, (jiidišis – shames) — teenija (heebrea), sünagoogi, rabi kohtu või matusevennaskonna majandusliku ja administratiivse toimimise eest vastutav isik. Osaliselt täidab gabbai ja chamashi kohustusi sama isik.
Shacharit – hommikupalvus молитва.
Shma, Shma Israel — kuule, Iisrael (heebrea), katkend pentateuhist, sisaldab monoteismi kuulutust. Algab sõnadega „Shma, Israel” (Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus.). Sellel palvel on juudi vaimulikus elus ja liturgias keskne koht. Selle lausumine hommikul ja õhtul on juudi usuliseks kohustuseks.
Shmone Esre, amida – palve tähtsam osa, mida on kombeks lugeda seistes. Argipäeval koosneb kaheteistkümnest õnnistusest. See palge, mis on loodud peaaegu poolteist tuhat aastat tagasi Suurkogu poolt, sisaldab palveid kõigi inimese ja juudi rahva põhivajaduste kohta.
Shofar – muusikainstrument koššer looma sarvest. Kasutatakse Rosh Hashanah, Yom Kippuri ja elulikuu ajal.
Esrat nashim– sünagoogi naistele mõeldud osa. Tavaliselt asub rõdul või meeste poole kõrval, kuid eraldatud sirmi või kardinaga, mechitzah.
Etsba – sõrm (heebrea) käe- või sõrmekujuline järjehoidja, kasutatakse Toora lugemisel.