Tamar Baroni mäletades
Nekroloog
Hiljuti lahkus sellest maailmast Tamar Baron, Rabi Šimšon Baroni (olgu mälestus temast õnnistatud!) abikaasa.
Ta sündis 1936.a. Rabi Meir Zaitšiki perekonnas, kes elas Leningradis ja pidas kinni kõigist Tora seadustest.
Tamar jätkas oma vanemate teed. Ta elas koos oma abikaasaga palju aastaid ülikoolilinnas Tartus. Hoolikalt täideti kõiki käske - kõiki, kompromissitult. Tol ajal oli nende pere linnas ainuke noor, käsku täitev pere. Abikaasa oli ülikoolis lektor, Tamar töötas arstina.
See, kes teab, mida tähendas pidada laupäeva, kašrutti ja käia mikves tol ajal, neis tingimustes – mõistab, millest on jutt..
Rabi Itzhak Zilber kirjutas nii: Kas suudate ette kujutada koššerpulma nõukogulikus ülikoolis 50ndail aastail? Uskumatu, eks ole? Kuid Tartus just selline pulm peeti. Kui Rabi Baroni poeg abiellus, soovitasid kolleegid korraldada pulmad ülikoolis, kus ta tol ajal töötas. Pruudi isal oli õigus teha šehitti (looma koššertapmine). Tema muretses liha pulmalauale, tõi koššernõud, tema naine aga valmistas nii maitsva pulmakala, et mittejuutidest külalised, kes ei teadnud midagi kašrutist, oleks oma sõrmedki puhtaks limpsinud.
Tamar oli neid erilisi inimesi, kes täitis juudi perepuhtuse seadust erilisel - ennast ohverdaval tasemel. Praegu enam selliseid inimesi ei ole. Tamar meenutas: „Hilissügiseni, oktoobri lõpuni käisin end üleni vette kastmas (abielunaiste usuline kohustus) linnataguses järves. Vee temperatuur võis olla 11-13 kraadi, tunned, kuidas veri jahtub ja hing jääb kinni. Kuid midagi ei juhtunud, ma ei külmetanud, kõik oli väga hästi. Talvel sõitsin aga Riiga, mõnikord ka Leningradi, kus oli mikve (bassein usuliseks sukeldumiseks). Sõidud tuli ajastada puhkepäevadele: shabati lõppedes sõitsin välja, pühapäeva öösel asusin tagasiteele.
Riia rongi kutsuti "Tšaikaks". Ta alustas sõitu Tallinnast ja tegi peatuse Tartus, kus ma siis peale istusin. Teel olin viis tundi, võibolla et kauemgi. Leningradi sõitsin bussiga, sõit kestis 7 tundi. Sõitudel tegin "erioste". Leningradis elasid mu vanemad. Isal oli õigus tappa kanu, talvel tõin Leningradist koššerkanu, teinekord ka Riiast, kus samuti oli olemas šohet. Suvel vanemad üürisid suvilat Tartu lähedal, kanade hankimisega seal probleeme polnud. 1973.a., kui vanemad sõitsid ära Iisraeli, "lülitusime" täielikult Riia toitumisele. Mehe kaks õde elasid Riias, hommikul kell kuus läksime nendega turule, ostsime kanu, kiirustasime sünagoogi šoheti juurde. Siis mehe õdede juurde, käsitsi kitkusime tapetud kanad puhtaks. Siis jälle sünagoogi mikvesse. Seejärel mehe õdede juurde kanade järele, sealt takso peale ja jaama. Esmaspäeva varahommikul jõudsin tagasi Tartusse.
Meie pere polnud just väike: kolm last, ämm, mees, ma ise - kuus suud, nii et toiduaineid kulus rohkesti. Mees tuli mulle vastu, aitas moona (10-12 kana, Pesachiks isegi 20, lisaks 10 kilo matsad, mida valmistati Riia sünagoogis) koju kanda. Ning siis kiirustasin tööle.“
Inimsuhetes otsis Tamar alati võimalust head teha, aidata. Selline oli ta patsientidega - tahtis alati aidata, mehega – elas mõttega, kuidas hoida ja aidata meest, selline oli ta kõigi inimestega, külalistega. Ei unusta kunagi tema külalislahkust.
Tamar Baroni lapsed ja lapselapsed peavad samuti Tora käske.
(See materjal on avaldatud Itzhak Zilberi raamatus "Et sa jääksid juudiks".)