Jom Kippur või Simchat-Tora?
Ühte külasünagoogi Jom Kippuri hakul sisenejad ei saanud mitte märgata nurgas magavat inimest. Tema määrdunud riided ning tema ümber hõljuv lõhnapilv andis märku sellise varase une põhjustest. Juut, kes on end purju joonud nii püha päeva eel? Mõned kogukonna liikmed panid ette koguni magaja sünagoogist välja tõsta.
Peagi täitus sünagoog inimestest. Rahvamass varjas magava purjutaja. Kui päike hakkas loojuma, tekkis vaikus. Rebe sisenes ja asus oma kohale idaseina juures. Tema märguande peale avati Aron Koideš (püha kapp Tora-rullidega), sünagoogi vanem - gabai - hakkas sealt Tora-rulle välja võtma, valmistudes Kol Nidrei palveks.
Just sel momendil purjus mees ärkas unest, astus bima - poodiumi - astmetest üles ja ütles palve algsõnad: "Neum ato horeiso...", millega Simchat-Tora püha ajal alustatakse Akafot-palvet. Arvatavasti rahvast pungil palvesaali nähes arvas purjutaja, et on Simchat-Tora püha ja kohe hakkab Akafot. Ta ajas segamini aasta pühima momendi aasta lõbusaimaga.
Pahane rahvas oleks mehe ilmselt sünagoogist välja visanud, kuid Rebe pöördus sel hetkel ümber ja ütles: "Jätke ta rahule. Temal on juba aeg lugeda Akafoti. Ta on juba seal."
Järgmisel õhtul, kui Rebe oli oma hassiididega pidulikul ühtusöögil, mis algab pärast paastu, rääkis ta neile loo Rabi Shmueliga juhtunust, tema oligi too purjutaja Kol Nidrei ajal
Püha Jom Kippuri päevale eelnenud hommikul kuulis rabi Šmuel juudist, kes koos naise ja kuue lapsega pandi vanglasse selle eest, et ta ei suutnud maksta üüri kohalikule mõisnikule. Rabi Šmuel läks mõisniku juurde ja palus see juut vabastada. Kuid mõisnik jäi endale kindlaks: "Kuni ma ei näe iga viimast kopikat, mida see juut ja tema pere mulle võlgneb, jäävad nad sinna, kus nad on praegu. Nüüd aga kao minema, enne kui ma koerad lahti lasen."
Rabi Šmuel ei saanud lubada, et see juudi pere istuks Jom Kippuri ajal vanglas. Ta läks hankima puuduolevat summa, olles kindel, et saab selle raha kokku enne päikese loojangut.
Ta käis majast majja. Inimesed olid helded ja annetasid raha, et päästa juudi pere hädast. Siiski jäi 300 rubla puudu. Kus ta saab selle raha nii hilja? Kõrtsist möödudes nägi ta hästi riietatud noori inimesi, kes istusid ja jõid ning mängisid kaarte. Laual lebas suur hunnik raha, kuld- ja hõbemünte.
Alguses rabi Šmuel kahtles, kas minna nende juurde või mitte. Mida head võiks loota juutidelt, kes nii püha päeva eel istuvad kõrtsis, joovad viina ja mängivad kaarte? Kuid mõistes, et see on tema viimane võimalus, läks ta mängijate laua juurde ja jutustas juudi peret tabanud hädast.
Algul nad kavatsesid ta paljaste kätega ära saata. Kuid siis tuli ühele purjutajatest "lõbus" mõte - joota j-malakartlik juut Jom Kippuri eel purju. Ta tellis suure klaasi viina ja ütles rabi Šmuelile: "Rüüpa see ühe sõõmuga tühjaks ja ma annan sulle sada rubla!"
Rabi Šmuel vaatas viinaklaasi ja rahahunnikut, mida noormees tema nina ees hoidis. Kui mitte arvestada lonksukest "lechaimi" šabati ajal ja pulmades, jõi Rabi Šmuel kaks korda aastas - Purimil ja Simchat-Tora pühal, kui iga hassiid kinnitab nende pühade rõõmu helde viinadoosiga, et keha rõõmustaks koos hingega. Kuid selles klaasis olnud viinadoos ületas alkoholikoguse, mis oli tavaks juua neil kahel pühal kokku. Rabi Šmuel võttis selle klaasi ja jõi tühjaks.
Noormees andis talle lubatud sada rubla. ´Mehe pea hakkas juba ringi käima, kuid ta ütles: "Sellest rahast ei piisa. Vajan veel kakssada rubla, et vaene pere saaks vanglast vabaks."
"Oleme kokku leppinud! Sada rubla klaasi pealt! Veel viina meie sõbrale," hüüdis naljamees.
Varsti tuikus Rabi Šmuel kõrtsist tänavale, hulk raha taskus. Ta viinast tuimenenud mõistus ei lasknud mehel pöörata tähelepanu külaelanike pilkudele, kes tegid viimaseid ettevalmistusi Jom Kippuriks, mõitsniku koerte haukumisele, vangist pääsenud pere rõõmu- ja tänupisaratele. Ta teadis vaid üht. Ta pidi viima raha mõisnikule ja minema sünagoogi, et jõuda õigel ajal Kol Nidrei palvele.
"RoŠ ha-Šana ajal me tunnistame Taeva ülemvõimu ja nimetame J-malat Maailma Valitsejaks," jätkas Rebe sünagoogis. "Täna me oleme palvetanud, paastunud, kahetsenud, et puhastada oma minevikku ja valgustada tulevikku. Nüüd seisavad meil ees Sukkoti-pühad, kui me realiseerime Hirmuäratavate päevade ajal saavutatut saabuvate pühade erilise käsu läbi - olla rõõmsad, mis saavutab oma haripunkti Simchat-Tora ajal, kui loetakse Akafoti palvet. Kuid Rabi Šmuel ongi juba selles ajahetkes. Kui ta ütles eelmisel õhtul Akafot-palve Kol Nidrei ajal, ta ei eksinudki. Meie jaoks algas Jom Kippur, aga tema jaoks juba Simchat-Tora!"