Intervjuu õpetaja Rina Eyaliga 
Toras on meie suurus
Ühel ilusal südatalvisel reede õhtul tulite esimest korda Tallinna sünagoogi vastu võtma Šabatti. Olite äsja tulnud Iisraelist siinsetele juudi lastele heebrea keelt õpetama. Millised on olnud teie esimesed kuud Eestis?
Kõik on sujunud hästi. Sellest momendist, kui sain teada, et siin on Habadi kogudus, ei tundnud ma enam muret. Teadsin, et minu eest kantakse hoolt, ja nii on see olnudki.
Olete pärit Dagestanist. Rääkige palun, endast lähemalt.
Sündisin juudi peres, mu emaema ei tundnudki vene keelt, ta rääkis kaukaasia juutide keeles, mis on täiesti eraldi keel, nagu jidiš Euroopas. Ta sai religioosse hariduse, meie peres elati juudiusu reeglite järgi, peeti Šabatti, söödi košsertoitu. Ema pidi siiski laupäeval tööl käima, see oli ainus erand meie koššerelus.
Meie linnas elas 70. aastail 80 000 juuti, enamik neist elas juudi elu reeglite järgi. See kõik aga läks kaduma vene ajal.
Vanaisa tegi igal Pesachil sederiõhtu ja pühad lõppesid alati sõnadega "Järgmisel aastal Jeruusalemmas". Meie jaoks oli Jeruusalemm tollal täitumatu unistus. Hiljem hakkas isa korraldama sederiõhtut. Pesachi ajal sõime ainult matsad. Kui töötasin koolis õpetajana, viisin matsad ka kooli ja pakkusin teistele.
Meie linn oligi rohkem juudi linn, vähem oli moslemeid ja venelasi. Ei olnud vaenu, linn oli internatsionaalne. Tegutsesid sünagoog, kirik, mošee. Pühasid pidas kogu linn. Juudid ja kristlased ja moslemid käisid pühadel üksteisele õnne soovimas, neid ei võetud kui religioosseid pühi.
Näiteks juudi Pesachiks sai kogu linn puhtaks. Sõbrad venelased ja moslemid tulid meile õnne soovima. Siis algas vene pasha. Kõik austasid üksteise traditsiooni.
Praegu, kui maailm on küllastunud rahvastevahelisest vaenust tundub see võimatuna. Kust see tuli?
See võis olla selle linna omapära, või sellest, et juute oli meie linnas enamik ja nemad on alati osanud rahu säilitada. Mulle öeldi kodus alati, ära kunagi unusta, et sa oled juut, aga vastu võeti ka mu sõpru teistest uskudest.
Kui küsisin lapsena kodus: miks ei tohi süüa korraga liha ja piima?, sain vastuseks: ära unusta, et oled juut, sinu peale vaadatakse ja kui teed midagi halba, siis teeb see halba kogu rahvale. Ma pidin juba väikese lapsena teadma oma juuri, nagu seda iga rahvas peaks teadma.
Praegu elab seal ainult 4000 juuti, enamik läks Iisraeli, väga vähesed Kanadasse ja USAsse. Oli kaks alijat, minekulauinet: 1970. aastail ja 1990. aastail. Tahtsin minna 70. aastatel, kui olin 20ne ja minus oli tärganud rahvuslik eneseteadvus. Vanuse lisandudes hakkab iga inimene oma juuri otsima. Tahtsin sõita, sest olin juut ja Jeruusalemm oli mu unistuste keskpunkt ning enamik mu sõbratare sõitis. Teised meie perest ei tahtnud minna, sest Iisraeli kui riigi püsimajäämine oli nende jaoks küsimus, sest vene ajal kogu aeg reklaamiti, et Iisraelis on kogu aeg sõjad ja see hoidis paljusid inimesi sõitmast. Ema veenis mind, et meie kodu on seal, Dagestanis ja mida me hakkame peale võõras linnas.
Kuid Dagestanis jm Liidus ei olnud ju peaaegu võimalusi jääda juudiks?
Jah, ajalooliselt juudi rahvas kannatas sel ajal väga, sest polnud võimalik säilitada traditsioone ja rahvuslik eneseteadvus kadus. Oli palju plusse ja miinuseid ja ma ei taha kohut mõista. Endine NLiit andis palju, aga võttis ka ära.
Sõitsin pojaga Iisraeli 1991 aastal, poeg oli siis 13aastane. Venemaal algas perestroika, liit kukkus kokku, rahvad hakkasid otsima oma kodu, selgus, et ainult juutidel ei olnud kohta NLis. Teine põhjus olid lahvatanud sõjad ja vaen rahvaste vahel: Tšetšeenia, Mägi-Karabahhia, vaen armeenlaste ja aserbaidžaanlaste vahel. Ei näinud oma ainukese poja tulevikku sõdade keskel. Mulle ei mahtunud pähe, et kasvasin vennalikus peres nende samade tšetšeenidega, olime olnud sõbrad, ja nüüd peame hakkama üksteist tapma. Mu tädi sõitis Groznõist ära nende sündmuste ajal; uskumatu, millised julmused võivad rahvais peituda. Kolmas põhjus, miks läksin Iisraeli, oli see, et ma ei näinud võimalust anda oma pojale tasulist haridust Dagestanis.
Kokku võttes olid minu Iisraelisse asumise põhjused vaimsed, moraalsed ja majanduslikud. Kõige selle foonil esikohal muidugi minu juudi päritolu, pean Iisraeli oma koduks.
Missugused olid Teie esimesed jalaasted Tõotatud Maal?
Olin just lennukist maha astunud ja sõitsin bussis tädi juurde, kes oli Iisraeli läinud aasta varem - esimene mulje maast oli muinasjutulik. Kohe tuli silme ette pilt "Saabastega kassist", kus läbi tõllaakna tutvustati kuningale maad. Minuga oli samuti, silme ees vaheldusid väga kiiresti põllud, linnad, jälle põllud ja majad. Olen sattunud muinasjutumaale - see oli esimene mulje.
Väga liigutas inimeste soojus. Ma ju ei tundnud keelt, igaüks püüdis mind mõista ja aidata.
Läksin kohe õppima, riik annab võimaluse õppida, iga tulija saab vahendid, millega on esialgu võimalik tagasihoidlikult ära elada. Esimesed kaks aastat õppisin. Olin ju ametilt vene keele õpetaja, ema ütles: kuhu sa lähed, kellel on seal vaja vene keelt. Vastasin, et leian endale tegevust.
Lõin ise endale töö. 1. septembril läksin kooli, aga nägin, et vene lapsed ei lähegi kooli, sest nad ei oska heebrea keelt. Läksin absorbtsiooni ministeeriumisse, kus tõstsin selle probleemi üles, seal oldi muidugi küsimusest teadlik, kuid ei teatud, kuidas seda lahendada. Mulle pakuti võimalus tegelda selle küsimusega. Nii organiseerisin õhtukooli saabuvatele lastele, et nad saaksid õppida tavalises kooli; andsime ivriidi, matemaatika, inglise keele järeleaitamistunde.
Raske oli ka vanematel, kuna lapsed omandavad keele kiiremini, võtsid vanemad lapsi koolist ära ja kasutasid neid kui tõlke oma asjade ajamisel. Järelikult oli vaja töötada ka vanematega, et selgitada, õpetada, aidata aklimatiseeruda. Tegelesin selle tööga õhtukoolis 15 aastat. Andsin selle töö edasi, see eksisteerib siiani.
Milline koht on Iisraelil ühe juudi südames?
Tean, et Iisrael on juudile kodu - kus ta ka ei elaks. Nii on kirjutatud ka Toras. Isegi kui meie riiki ei eksisteerinud, unistasid meie esivanemad elada Iisraelis. Iisrael on alati olnud juutidele vaimseks koduks, ja nüüd on neil ka füüsiline kodu. Öeldakse, külas on hea, aga kodus on parem. Vaatamata kõigele heale, mis mul NLis oli, tundsin end seal kogu aeg külalisena. Kuigi vene keel oli omane, oli korter, töö. Vanaisa oli linna üks rikkamaid inimesi isegi nõuk ajal. Tal oli kaks poodi, suur maja, aed, nad olid väga kindlustatud; tema pere kannatas 30. aastail nõuk võimu all kui kulakud, pandi vangi.
Ema isa oli sionist ja tahtis minna Iisraeli juba 1918.a., kui ta oli 18aastane, aga ei saanud. 1949.a. tahtis ta uuesti ära sõita, kuid Stalin sulges tee. 1947.a. uputati Stalini käsul laev juutidega. Vanaisa unistas Iisraelist elu lõpuni. Kui sõitsin Iisraeli, ütles ema, et ma teostan tema isa unistuse.
Usun Kõigekõrgemasse ja tean, et kõik, mis inimene teeb, teeb ta oma laste, tulevase põlvkonna jaoks, ja et inimene tunneks end vabalt, peab ta elama kodus, et tunnetada oma juuri, tunda end peremehena. Juudid peavad elama oma kodus.
Kuid ma ei ole natsionalist, pigem internatsionalist, mul on erinevad sõbrad, ja oluline on, et igaüks austaks teist enda kõrval. Austan teisi rahvaid.
Millisena paistab teile juudi kogukonna elu Eestis?
Eestis oli tore näha, et kogukond elabki siin ühtset kogukonnaelu. See on imetore just laste kasvatamisel, et nad ei kaotaks oma rahvuslikku eneseteadvust. Mul on rõõm näha, et vanemad toovad lapsi kooli, ja teevad kõik, et nad saaksid juudi kasvatuse.
Religioossus antakse edasi peres, need on judaismi juured. Ma ei ole alati pidanud kõiki Käske, milleks alati ei olnud ka võinalust. Kui inimene tahab elada täielikult juudi elu, siis on see võimalik ainult Iisraelis.
Püha ja väga suurt tööd teeb siin rabi Šmuel Kot. Tema energia ja optimism, tema armastus inimese vastu, see soodustab ja arendab ning on üks stiimuleid, et kogukond saab juutide usust rohkem mõjutatud. Kuulen, kuidas inimesed räägivad uhkusega oma rabist, neil on huvi kogukonna elu vastu. Purimi ajal oli sünagoog rahvast tulvil, neis on olemas see juudi säde ja sellepärast nad otsivad osadust.
Kuidas jõudsite judaismini? Mida see teie jaoks tähendab?
Arvan, et elada täiesti juudi elu, pidada kõiges kinni Seadusest, säilitada traditsioone on võimalik ainult Iisraelis, minuga see juhtuski Iisraelis. Keegi ei mõjutanud, tulin sellele ise. Aga algus oli juba lapsepõlves. Vene ajal oli kasvatuse nimi ateism, aga kui kodus väike laps kukub ja ema loeb palve "Šma, Israel" ja nii tehakse alati, ja kui lähed eksamile, ja ütled, J-mal, palun aita - ja sa näed, et see töötab, siis palju rohkem ei ole esialgu vaja.
Olen alati huvitunud filosoofiast. Kord olin väga suures hädaohus, ja kui mind viimasel hetkel päästeti, siis andsin endale sõna, et pean minema sünagoogi ja igal aastal Yom Kipuril pean andma tsedaka ehk kümnendiku oma sissetulekust sünagoogi. Ja pärast seda hakkasin süütama Šabati küünlaid ja Šabatti pidama ja sealt see kõik tuli. See tõukas mind sügavamalt uurima vaimsust - nii sai minust usklik inimene. Kõik, mis seotud piirangutega väljast, kutsuvad minus esile mässu, pean tulema selle juurde ise. Õpin ja uurin Kõigekõrgemat, Tema käsku, ja läbi selle tulen selle juurde, et hakata neid pidama.
Õpin Iisraelis ka ise kogu aeg, seal on selleks väga palju võimalusi, seminarid ja tunnid ja koolitused, mida tuntud rabid annavad. Praegu loen ingliskeelseid saite, õpin pidevalt. Olen väga uudishimulik.
Dagestanis, kui kaitsesin oma diplomitööd, ütles üks instituudi teaduste doktoreid, moslem: sa kuulud suure rahva hulka. See sundis mind mõtlema, kui inimene ei ole juut ja ütleb minu rahva kohta, et see on suur, aga mina ei tea midagi tema suurusest ega tema Tora suurusest, ja mul hakkas häbi.Varem ei olnud ju Tora kättesaadav; isal oli küll palveraamat, veel vanaisalt, käsitsi kirjutatud. Sellesse suhtuti suure austusega.
Kui tulin Iisraeli, oli esimene asi muretseda Tora venekeelne tõlge, hakkasin Iisraelis seda süsteemselt lugema, et saada aru, kes me oleme ja milles on meie suurus.
Piret Udikas