Võim ja valitsus juudi traditsiooni järgi
Rabi Dov-Ber Haskelevitš
Toras jutustatakse iisraellaste elamaasumisest Egiptusesse, Joosepi valitsusajast Egiptuses. Nende sündmustega algab juutide elu egiptuse orjuses. Meenutuseks – kõik algas sellest, kui Jakovi pojad müüsid oma venna Josefi orjusesse. Hämmastav on see fakt, et Kirjades ei anta selle sündmuse kohta hukkamõistvat hinnangut ega isegi vihjet Josefi vendade kurjale teole ei otseselt, ega ka mitte kaudselt. Püüame selgust saada konflikti olemusest Josefi ja tema vendade vahel, mis viisid lepitamatu vaenuni.
Toras on kirjutatud: „Aga Iisrael armastas Josefit rohkem kui oma teisi poegi, sest ta oli tema vana ea laps...“ (Berešit, 37:3). Onkelosi tõlke alusel, mille on heaks kiitnud ka Raši, „ta oli tark poeg“, sest juutide iidse arvamuse kohaselt „vanadust“ ja „tarkust“ väljendatakse ühe ja sama sõnaga – zekunim. Jakov selle arutluse kohaselt andis edasi oma teadmised Ühestainsast J-malast Josefile, kes oli erakordselt taibukas. Ka vaarao oli ju Josefile öelnud: „Kõigekõrgem on selle kõik sulle teada andnud, ei ole taiplikumat ega targemat kui sina“ (Berešit, 41:39).
Jakovi kiindumus Josefisse tegi vennad ärevaks. Nad teadsid isa kibedast kogemusest, kui tema autu vend Esav sai oma isa Itshaki täieliku usalduse, nii et too oli valmis õnnistama teda Jakovi asemel. Jakov oli sunnitud põgenema Mesopotaamiasse, et pääseda oma venna Esavi käest. Josefi vennad oletasid, et ajalugu võib korduda. Pealegi sundis üks vahejuhtum neid veelgi enam häälestuma Josefi vastu. „Kui vennad teda nägid, et isa armastab teda teistest vendadest enam, siis nad hakkasid teda vihkama ega suutnud enam temaga sõbralikult rääkida. Ja Josef nägi unenäo ja ta rääkis sellest oma vendadele, ning need vihkasid teda veelgi enam. Ta ütles neile: „Kuulake, räägin teile oma unenäost. Me seome põllul oma viljavihke. Ja minu vihk tõusis üle teiste, aga ümber tema olid teie vihud ja kummardasid minu viljavihule.“ Ja ütlesid talle vennad: „Kas tõesti sina hakkad meie üle valitsema ja meid juhtima?“ Ning nad vihkasid teda veelgi enam tema jutu pärast. Ja ta nägi veel ühe une ning rääkis sellestki oma vendadele: „Nägin veel ühe unenäo, et päike ja kuu ja 11 taevatähte kummardavad mind.“ Ja ta rääkis oma isale ja vendadele ja noomis teda isa: „Mis unenägu see on, mida nägid?! Kas tõesti mina, sinu ema ja sinu vennad tuleme ja kummardame sinu ees maani?!“ (Berešit, 37:4-10).
Vennad mõistsid unenägusid nii, et vend unistas võimust nende, oma lihaste vendade üle. Ka teises unenäos päike ja kuu (isa ja ema) ja 11 tähte (11 venda) kummardavad talle. Jakov tundis, et need unenäod on prohvetlikud. Kuid et veidi leevendada vendade vihkamist, ta noomis Josefit ning püüdis isegi nendes kahelda. Näiteks, kuna Josefi ema Rahel ei olnud enam elus, ei saanud ta kuidagi tulla poega kummardama.
Selle vihkamise võtmesõnaks on vendade Josefile esitatud küsimus: „Kas tõesti sina hakkad meie üle valitsema ja meid juhtima?“ Kas neil kahel sõnal ei ole peaaegu samasugune tähendus? Milleks on vaja dubleerida sama mõistet?
Rabi Avraam ibn Ezra, üks Kirjade suurimaist kommentaatoreist, kes elas Hispaanias 12. sajandil, selgitab seda fraasi nii: „Kas me valime sind oma tsaariks või sa hakkad meie üle valitsema jõuga?“See arutlus põhineb sõnade melech ja mošel semantilisel analüüsil. Melech on kuningas, seaduslik valitseja, kes on võimul rahva tahtel; mošel on diktaator, kes valitseb jõuga. Seega vendade öeldu saab iidset heebrea keelt analüüsides uue mõtte: „Hamaloch timloch aleinu?“ „Kas sa tõesti mõtled, et hakkad valitsema meie üle jõuga?“
Milles siiski seisnes Josefi patt vendade arvates? Jakovi 12 poega olid Iisraeli 12 suguharu rajajad. Juba tol ajal oli neil kõrge rahvusteadvus. Kui Jakovi tütar Dina naiti vägivaldselt Shemi linna vürstiga, kuulutasid kaks vendadest – Šimon ja Levi sõja sellele linnale ja hävitasid selle.
Nagu on kirjas Toras, Josef, olles vangis egiptuse vanglas, räägib „juutide maast“. „Sest mind varastati juutide maalt...“ (Berešit, 40:15). Kommentaatorid arvavad, et jutt käib Henronist, kus esiisad elasid. Ühes rahvusliku eneseteadvuse tekkimisega tulevikusm enne Tora saamist oli iisraellastel omad sisemised elukorraldused, mille poolest nad juba enne Tora saamist erinesid ümbritsevaist rahvaist. Nende arvamust mööda ühe inimese võim teise üle on patt. Rahvas võib endale määrata juhi või kuninga, kes juhib maa kaitsmist, hoolitseb oma rahva heaolu eest, kuid ta ei saa olla kõrgemal seadusest. Juudi kuningad ei ehitanud endale püramiidi, ei püstitanud obeliske, millega oleksid kiitnud oma edu sõjas. Nende heateod on kirjas Pühades Tekstides, nende halvad teod mõisteti samal määral hukka. Püüd valitseda oli iseenesest võõras rahva vaimule. Meenutagem Sauli, kes põgenes ja läks peitu, kui prohvet Samuel tahtis teda võida valitsejaks.
Talmudis tuuakse näide diskussioonist Makedoonia Aleksandri ja juudi tarkade vahel. „Mida peab tegema inimene, et meeldida inimestele?“ küsis Aleksander. „Jooksma eemale võimu juurest,“ soovitasid juudi targad Aleksandrile. „Ei,“ vaidles neile vastu Aleksander, „tuleb püüelda võimule ning kasutada seda rahva hüvanguks.“
Siit võime mõista Jakovi poegade käitumist Josefi suhtes. Kui tema unenäod näitasid, et ta unistab võimust, siis nende silmis näitas ainuüksi see soov, et ta ei sobi võimu juurde. Kuid et Josefil olid tõepoolest omadused, mis on vajalikud valitsejale, nad arvasid, et kuna tal ei ole kõrget moraali, hakkab ta võimu taotlema jõu ja intiigidega. Sellele tuli nende arvates vastu seista ning siit tuli soov ta surmata.
See, et vennad otsustasid valesti, viis meie esivanemad egiptuse orjusesse. Josefi moraalsed väärtused olid aga sedavõrd kõrged, et ta mitte ainult ei maksnud oma vendadele kätte, vaid tegi neile väga palju head, öeldes: „“Ärge kurvastage ja ärge kahetsege, et müüsite mu siia, sest elu alalhoidmiseks saatis Kõigekõrgem mind teie teele.“ (Breisit, 44:5).
Ajakirjast Lehaim