Mis on hala
Te nähtavasti mõtlete, et sõna hala öeldakse põimitud saiade kohta šabatilaual. See on õige, kuid see sõna tähendab ka väikest tükki tainast, mis võetakse sellest enne ahju panemist ja pärast põletatakse.
Algselt anti see eraldatud osa koenidele, Aroni järeltulijatele, kes teenisid Templis. Mašiahhi tulekuga, kui Tempel ehitatakse taas üles, taastub ka see komme. Seni me eraldame tainast hala ja põletame selle.
Hala eraldamine tuletab meile meelde, et kõike, mis meil on, ei tohi me hoida vaid endale. Kui meile on antud tarkust, rikkust ja tervist, tuleb need ennekõike rakendada vaimsetele asjadele. Traditsiooni kohaselt on eelistatavam, et juudi naine küpsetab hala ise, mitte ei osta seda. See on ju käsk, miks sellest loobuda. Pealegi on see väga naiselik käsk, mis rõõmustab nii koduste kui külaliste hinge ja keha.
Hala eraldatakse tainast, mis on küpsetatud nisust, rukkist, odrast, kaerast, mis kaalub vähemalt 1,66 kg. Kui te kasutate 1,23 kg tainast, siis tuleb hala eraldada, kuid seejuures ei öelda õnnistust.
Vedelik, millest tehakse tainast, peab sisaldama vett. Seepärast, kui te asendate selle näiteks mahlaga, õliga jne, lisage natuke vett, et võiks eraldada hala ja öelda sellekohane õnnistus.
Pärast taigna tegemist, enne selle vormimist pange kogu tainas ühte kaussi ja öelge õnnistus: Boruch Ato Adoi-noi E-loi-einu, Melech Aolam, Ašer Kidešonu Bemitsvoisov Vetsivonu Lehafriš halo.
Sefardid ütlevad: Baruch Ata Ado-nai E-lo-einu Melech Aolam, Ašer Kidešanu Bemitsvotav Vetsivanu Lehafriš Hala.
„Õnnistatud oled Sina, I-sand, meie J—mal, Kõiksuse Valitseja, Kes Sa pühitsed meid Oma käskudega ja käsed eraldada hala.“
Eraldage väike tükk tainast ja öelge: „See on hala.“ Pange see fooliumisse ja põletage praeahjus vm viisil.