Samasugune juut nagu Avraham, Itshak ja Jakov

Rabi Tuvja Bolton

Ma sündisin 1945. a. Detroidis, Michigani osariigis mittereligioosses juudi peres. Tol ajal tähistasid kõik bar-mitsvat (noormeeste täisealiseks saamist 13aastaselt,) isegi mittereligioossed. Naljatati, et bar-mitsva tähendab sellistele nagu meie 99% baari ja vaid 1 % mitsvat (käsutäitmist).

1963. a. astusin ülikooli ja õppisin neli aastat filosoofiat, lõpetades bakalaureuse tasemega. Nende nelja aastaga õnnestus mul vabaneda ka sellest 1 protsendist käsutäitmises, 99% aga teenisin ausalt täis, töötades ülikooli ajal baarilauljana.

Saabus päev, kui ülikooli külastas kuulus professor, kuulus eriti selle poolest, et tarvitas suurtes kogustes LSDd. Tuhanded inimesed, mina teiste seas, kiirustas teda vaatama. Saal oli pilgeni täis. Kõneleja rääkis, kui oluline on tarvitada seda hiljuti ilmunud narkootikumi. See avab hinge uued horisondid ja aitab inimesel saada selleks, kes ta on tõeliselt. Ta kinnitas, et kes sel kombel saavutab kirgastuse, ei tee kellelegi kurja, ning lisas, et maailmas eksisteerib vaid üks tõeline kurjus. Ootasin kannatamatult, millal ta nimetab selle kurjuse. Olin juba otsustanud, et niipea kui ta oma jutu lõpetab, lähen süstin seda LSDd, mis nii imeliselt aitab lahendada kõik maailma probleemid. Siis ta nimetas selle ainukese kurjuse –  need on juudid ja nende armukade J-mal.

Tol ajal ma praktiliselt ei määratlenud ennast üldse kui juuti. Vaevalt mäletasin, et olin juut. Kuid see mees rääkis, et kõigist maailma rahvastest ja rassidest on vaid üks kuri – juudid. Sel hetkel selle asemel, et minna endale LSDd manustama, otsustasin, et püüan selle asja ise välja selgitada. Professor oli öelnud, et juudid on halvad ja mina tahtsin teada, mida hirmsat oli ta juutides avastanud, et selles nii kindel on.

Et juutidest rohkem teada saada, lugesin Pühakirja. Juba Tora esimese raamatu „Bereišit“(„Alguses“) esimesed leheküljed panid mind imestama. Pühakiri osutus mitte eriti pühakirjalikuks. Avraham ei teinud mingeid imetegusid. Itshak ja Jakov ei rääkinud taevast ega põrgust. Nad ei prohveteerinud midagi. Neil polnud mingeid rituaale. Kas mitte just sellistest asjadest ei peaks usk koosnema? Olin õppinud võrdlevat teoloogiat ja orienteerusin teistes uskudes, eriti ida omades, ja teadsin, et kõik nad lubavad uusi võimalusi, avastusi, naudinguid ja kirgastusi. Siin aga ma ei leidnud mitte midagi sellist. Isegi need vähesed lubadused, mille Kõigekõrgem oli andnud Avrahamile, Itshakile ja Jakovile, ei täitunud nende eluajal. Ning Moše ei pääsenud iialgi Tõotatud Maale. Nõnda siis ma ei taibanud midagi judaismi olemusest.

Vastust otsides käisin paljude erinevate rabide juures, külastasin sünagooge. Ning kuni 1971. aastani ei saanud kuskilt rahuldavat vastust. Siis kohtusin Habadi hassiidiga. See oli Rabi Itshe Meir Kagan, imeline inimene. Esitasin talle oma küsimused ning ta ütles, osutades Rebe pildile: „Sa pead kohtuma selle inimesega.“ Tegin nii. Autosõiduks Michiganist New Yorki kulus 12 tundi.

Kui sisenesin, viibis Habadi peakorteris umbes 500-700 hassiidi, kes laulsid imelisi hassiidi laule. Armastasin muusikat, olin ju ka ise professionaalne muusik, kuid taolist muusikat polnud varem kunagi kuulnud. See viis mind hoopis teise meeleollu – positiivsesse, avatusse.

Siis hakkas rääkima Rebe. Ta rääkis kaks tundi jiidišis, mida ma üldse ei mõistnud, kuid jälgisin teda ja hassiide. Nägin, et Rebe ei räägi sugugi nii nagu guru. Ta ei püüdnud kuulajaid transsi viia. Ta haaras auditooriumi kaasa sellega, millest rääkis. Ma polnud mitte kunagi veel sellises õhkkonnas viibinud. See ei olnud vaimne. See ei olnud ka füüsiline. See oli tõeline.

Hakkasin mõtlema: kes ta niisugune on. Ta ei või olla tavaline inimene. Kuid ta ei ole ka ingel ega mingi okultist. Kes ta siis on? Järsku mõistsin: ta on samasugune juut, nagu olid Avraham, Itshak ja Jakov. Ütlesin endale: „Tema on juut ja mina olen juut, jään siia.“        

Jäingi. Et õppida olema samasugune juut nagu Avraham, Itshak ja Jakov, et õppida, kuidas muuta maailm paremaks paigaks. Hakkasin õppima ješivas „Adar Atora“. Õppisin päevad ja ööd. Siiski oli mulle jäänud üks küsimus, mis mind väga vaevas.

Sain võimaluse kohtuda Rebega, seda nimetatakse – jehidush. Selle eesmärgiks on äratada hinges aspekt, mis vastutab ülesande täitmise eest maailmas: teha see paremaks. Seistes Rebe ees, tunnistasin, et mind vaevab väga üks tõsine küsimus. Ütlesin, et idausundid ei ole mind kunagi köitnud. Et nende filosoofia nirvanast jms on huvitavad, kuid usk ise viig egoismile, kus on tähtsad usulised üleelamised, kuid teiste heaolule ei mõelda. Kuid kristlus on teistsugune. Nemad järgivad teda, kes ütles: jäta kõik, usalda ainult J-malat, nii saavutad pühaduse.“ Ma ei olnud kordagi mõelnud, et see isik on J-mal, kuid mulle näis, et tema jutus oli uus ja tähtis idee. Ütlesin Rebele, et ma ei saa sellest mõttest lahti, mida teha.

Rebe vastas: „Sinu ülesanne on õppida Torat ja täielikult eemalduda neist mõtetest. Kõik, mis on selles usus tõene, on võetud Torast.“ Küsisin: „Kui ma õpin Torat, kas siis suudan tõestada, et kristlus on vale?“ Rebe vastas: „Ei, see pole sinu ülesanne. Sinu asi on kontsentreeruda heale. Sa pead õppima Torat, Talmudit, juudi seadust ja hassidismi.“

Kui Rebe oli seda öelnud, ma rahunesin. Muutusin nagu teiseks inimeseks. Vaimses mõttes ta nagu parandas midagi minu sees ja ma sain aru, et ma ei saavuta rahulolu teistel teedel. Mõne sõnaga võttis Rebe minult raske koorma, sellest peale olen saanud pühenduda sellele, et olla juut.