Juut on nagu õunapuu
Šarii Anatoli (s. 1978. a.) on Ukraina ajakirjanik, publitsist
Juudid - millised mõtted sünnivad teie peas seda sõna kuuldes? Mitte midagi erilist? Või tunnete midagi ebameeldivat? Näiteks sõnaga "valgevenelane" midagi sarnast ju ei juhtu. Tavaliselt muutub hääl sõna „juut“ öeldes vaiksemaks, eriti kui jutt on kellestki tuttavast: sa ometi tead, et ta on juut?
Ei mäleta, kust ma lapsena esimest korda kuulsin sellest rahvusest, kuid mäletan, et kord küsisin ema käest: "Ema, Brežnev on ju juut?" Mäletan, millise pilguga ta mind vaatas, oli ju 1981. aasta. Mäletan veel, kuidas mu vend tuvisid söötes peletas varblasi sõnadega "noh oletegi kohal, juudid". Oletan, et paljudel mittejuutidel on kujunenud mingi suhtumine sellesse rahvasse juba lapsepõlves koos emapiima ja mannapudruga.
Läbi aegade on kirjutatud palju raamatuid "juudiküsimuses", põlvkonnalt põlvkonnale on antud edasi jutte "kavalatest juutidest, kes ei lase meil elada". Miks see rahvas on nii hirmus, ei lase elada, rikub õhku? Kes nad sellised on?
Tahan avaldada oma arvamuse, miks minu armas ukraina rahvas ei armasta eriti suurepärast juudi rahvast. "Ja lõi J-mal inimese." Uskmatud inimesed, et "teha ära" usklikele, küsivad sageli: kust siis tulid mustad, kui esimene inimene Adam oli valge? Neile, kes eelistavad oma esivanemateks pidada ahve, jäägu muidugi nende arvamus. Kuid juutide kohta on pühakirjas öeldud täpselt „J-mala rahvas“.
Kust on pärit mu vendade õigeusklike koletuslik viha juutide vastu? Harimatusest? Või kõiki inimkonna hädasid põhjustanud süüdlaste otsingutest?
Isiklikult mina ei ole kohanud mitte ühtegi vaest juuti. Inimesed oskavad tööd teha. "Vaadake, kui kavalad nad on!" Milles seisneb juutide kavalus? Kas selles, et nad ei joo maha kogu oma raha? Ei kuku tänaval porilompi, vaid viivad raha koju perele? Kas nende "püha kavalus" seisneb selles, et nad ei pelga ka mitte prestiižset tööd? Eelmise sajandi algul pagesid paljud juudid maalt, mis kandis nimetust Vene Impeerium, põgenedes pogrommide, tagakiusu, tapmise eest Ameerikasse. Maale, mida sinna varem asunud sugulased kirjeldasid kui paika, kus nendesse suhtutakse kui inimestesse, mitte kui loomadesse.
Neid, kel õnnestus vaatamata rasketele tingimustele mitmekordselt ülerahvastatud laevadel pärale jõuda, ootas ees elu getos, kus elati mitme perega ühes väikeses ruumis. Tööd tuli teha väga palju. See põlvkond kinkis Ameerikale palju arste, juriste, ärimehi, teadlasi. Vastupidiselt loogikale tõusid kõik tollased getoelanikud jalgadele ja leidsid koha elus.
Mis veel ei meeldi mu kallile rahvale juutide juures? See, kui tihedad on neil perekondlikud ja üldse sugulussuhted. Juudi ema ja isa puhul on võimatu, et laps jäetakse sünnitusmajja, juudi peredes austatakse vanu, abikaasad on teineteisega ja lastega seotud tugevamini, kui näeme seda teiste rahvaste juures. Laps on aga juutide peredes hindamatu aare, väikese inimese iga edusammu jälgitakse hoolega. Selliselt kasvanud laps armastab täiskasvanuna oma lapsi ja peret samal kombel. Seegi tekitab hämmeldust teiste rahvaste seas.
Veidi teemast "juudid-petised" ja "ebaausad juudid". Gorki sõnade järgi on"juut majakas, kes näitab kogu ilmale valgust räpases ja madalas, brutaalses maailmas, mis on täis vägivalda ja vaimset piiratust". Kuidas siis see võimas tõe ja armastuse hääl ei ärataks vihkamist teistsuguste seas? Gorki küsib oma artiklis "Juudiküsimus"- kas juudid on kurjad? Ja leiab, et vastupidi, juudid on head ja tublid inimesed. Kust aga on pärit usaldamatus nende suhtes? Vastus on: see on tingitud nende sajandipikkuste rändamiste tõttu maailmas, mis on nendega sageli väga julmalt ümber käinud. Kui palju on neid taga kiusanud kristlased, kes oleks oma õpetuse järgi pidanud maailma vaid armastust tooma! Eriti arvestades, et esimesed kristlased, ka Jeesus olid samuti juudid?! Kui läheksin seda enne jõule meenutama mõnele isakesele, võib arvata, missuguse reageeringu osaliseks saaksin.
Koolis õppisid minuga ühes klassis paar juuti. Ma solvasin ja pilkasin neid. Nagu kõik normaalsed lapsed. Kasutasin nende mõnitamiseks iga võimalust, olgu põhjusega või ilma. Ainult sellepärast, et nad olid juudid. Maksim ja Glebka elavad juba 14 aastat Kalifornias. Olen püüdnud nendega korduvalt ühendust saada, et vabandada. Oma sigaduste ja rumaluse pärast.
Muide mõistest "ahned juudid". Glebka kodus elas terve kogukond krantse. Tema, nagu ta vanemadki ei suutnud tänaval mööduda ühestki hulkuvast, nälja- või külmasurma mõistetud penist. Nõnda siis need "ahned juudid" toitsid seitset kodutut koera. Pidasime seda hullumeelsuseks.
Juut tähendab aramea keeles vabastatut. Inimene, kes on heitnud endalt mingi ikke (egiptuse või usbeki oma, pole tähtis), võib nimetada juudiks .Olen heitnud endalt nende vihkamise koorma, tundub, et võin samuti end juudiks pidada, ja veel missuguseks!
Olen palju suhelnud juutidega, püüdes neid mõista. Ma ei saanud neist aru. Kuid armusin kogu südamega! Armastan seda rahvast. Armastan vaibumatu energia pärast, mis temas pulbitseb, igavese elujõu pärast, oskuse eest leida väljapääs ka kõige raskemast olukorrast. Juut on nagu õunapuu: millised ka ei oleks ilmad, ta annab meile igal aastal oma küpseid vilju. Nagu päike, mis soojendab meid oma kiirtega. Nagu jõeke, mis aina kiirustab kuhugi. Armastan selle rahva poeesiat, vaimustun tema teravmeelsusest, võin tundide kaupa kuulata tema imeilusaid laule, mis on vahel nii rõõmsad, samas aga väga kurvad...
Kahetsen, et omal ajal nii tugevasti eksisin, kahetsen oma eksivaateid "juudiküsimuses". Palun andestust nende kiusamise eest, rumaluse pärast, vahel lihtsalt elementaarse kurjuse pärast selle imelise rahva – juutide vastu.
Šalom teile, vennad! Mazl tov! (Tõlkes tähendab see: Õnne ja edu teile!"
Šarii Anatoli (s. 1978. a.) on Ukraina ajakirjanik, publitsist