Tora eetika ja vahva elustiil - Eesti pearabi blogi
Eessõna
Kahel viimasel aastal olen peaaegu igal nädalal kirjutanud vabas vormis blogi Tora nädalapeatükkidest. Juba tuhandeid aastaid loeme meie, juudid, igal nädalal üht Tora peatükki. Sama peatükki loevad juudid kõikjal üle maailma. Aasta jooksul loeme nii läbi kogu Tora: ülemaailmsest uputusest, Egiptuse orjapõlvest lahkumisest jne. Kuid need sündmused Toras ei ole ainult sündmuste kirjeldused, vaid elu õppetunnid kõigiks aegadeks, igale põlvkonnale.
Sõna "Tora" on tulnud sõnast "mora", mis tähendabki elu õppetundi. See raamat annab meile juhised, kuidas elada õieti, J-malale meelepäraselt. Kuid Tora annab ka toreda ja täiusliku elu maitse, tunnetuse. Seda kõike püüan kuulaja-lugeja ette tuua igast nädalapeatükist.
Seisame Eesti Vabariigi 99. aastapäeva künnisel. Meie, juudid, palvetame meie maa ja elanike heakäekäigu eest pidevalt, igal Shabatil on meil eraldi palve Eestimaa heaks. Meil on võimalik siin elada ja vabalt täita oma usu seadusi ja kombeid. Suhtume tänu, lojaalsuse, austuse ja armastusega Eestisse ning soovime kõigele heale, mida oleme kogenud siin, samaga vastata.
Püüame anda oma osa meie maa arengusse. Eesti Vabariigi 99. aastapäevaks avaldame e-raamatuna minu blogi Tora esimesest raamatust "Bereishit".
Sel aastal möödub 10 aastat Tallinna Uue Sünagoogi sünnist, järgmisel aastal aga tähistab Eesti Vabariik oma 100. sünnipäeva. Neid tähtpäevi silmas pidades on plaan jätkata oma blogi raamatuna kogu Tora kohta. Ootan teilt selleks tagasisidet oma mõtete ja soovitustega esimese osa kohta, nii saaksin kinnitust viia kogu plaan lõpuni.
Ühtlasi tahan tänada oma peret ja kõiki lähedasi kogukonnas, kes on aidanud kaasa minu tegevusele eestikeelse Tora-teemalise raamatu ilmumisele. Pühendan selle raamatu ühtlasi kõigile neile. Juutidel on arusaam, et kõik hea, mida teeme maa peal, tasutakse Kõrgemalt. Tulgu kõik hea, mis on meie Toras, õnnistuseks neile!
Õnnistagu J-mal Eestimaad ja kõiki tema elanikke!
Efraim Shmuel Kot
Eesti pearabi
Ootan lugejate aktiivset osavõttu, rabbi@ejc.ee
Blogi aastaist 2016-2017
Noach: Vajame lille, mille nimel elada
Lech-lecha: Usk viib eesmärgile
Vajetse: Jakov kui visa töö eeskuju
Vaišlach: Tagasihoidlikkus ja tänulik meel aitavad edasi
Vaješev: Leitud ja leidmata varandus
Vaigash: Kui saame elult hoope
Vajechi: Kas tead oma kohta elus?
Bereishit: Vihkamine võrdub mõrvaga
Lech lecha: Teel enda juurde tuleb väljuda oma raamidest
Vajera: Kui tahad, leiad võimaluse
Hajei Sara: Kas sul on sisukas elu?
Toldot: Kuldne kesktee on parim
Vajetse: Terrorismi olemus on kurjus
Vaišlach: Kas maailm on meile võlgu?
Vaješev: J-mal annab meile hüppelaua
Vaigaš: J-malal on kõik planeeritud, isegi meie kannatlikkus
Vajechi: Meid jäädakse mäletama meie tegude järgi
Tora nädalapeatükk "Bereishit" ("Alguses")
Eelmisel Shabatil alustasime taas kogu Tora lugemist selle esimesest peatükist "Bereishit" ("Alguses").
On hämmastav näha, et J-mal tahtis meiega jagada seda, kuidas Ta lõi maailma. Ta ei teinud seda sellepärast, et me saaksime täpselt aru, kuidas Ta seda tegi, sest seda täielikult mõista pole võimalik. Kõigekõrgem tegi seda selleks, et püüaksime Teda mõista ja nii Temale läheneda.
Nobeli preemia laureaat füüsik Isidor Isaac Rabi rääkis sellest, kuidas ema teda teadlaseks kasvatas. Teistelt lastelt küsis ema, kui nad koolist tulid, kuidas neil koolis läks, mida uut nad teada said. Isidorilt aga päris ema alati: missuguse küsimuse sa täna õpetajale esitasid?
Tavaliselt võtavad inimesed usku kui dogmat, kuid see pole nii judaismis. Judaismis ei öelda lahti intellektuaalsusest, vastupidi. Kui me esitame küsimusi, siis tähendab see, et teeme seda oma usus sügavamale, J-malale lähemale jõudmiseks. Millestki arusaamiseks on vaja kahte tingimust. Esiteks me küsime mitte eitamiseks, vaid mõistmiseks. Teiseks peaksime alati teadma, et meie arusaamine on piiratud ja ei ole võimalik kõike mõista.
Minu nõuanne on järgmine: kui judaism lubab meid J-malale küsimusi esitada, et Talle läheneda, seda enam peaksime püüdma mõista teist inimest, isegi kui ta on meist kaugel.
See teeb maailma paremaks ja annab meile sooja tunde, ka külmal ajal.
"Tora nädalapeatükk "Noach
Vajame lille, mille nimel elada
Kuulsin selle jutu ühelt targalt juudilt. Kord hommikul tänaval jalutades nägi ta bussipeatuses istuvat kodutut, kellele mõned möödujad annetasid šeekeli või pool. Enamik neist aga ei pööranud mehele mingit tähelepanu.
Õhtul sama teed käies kohtas juut meest taas. Ta lähenes peatuses istuvale mehele ja andis talle 10 šeekelit. Teda huvitas, mida mees selle rahaga teeb. Kodutu läks poodi, ostis 5 šeekeli eest saia ja kuuma šokolaadijoogi. 5 šeekelit anti talle tagasi. Siis sisenes kodutu ühte lillekauplusse, ostis lille, läks oma kohale peatuses tagasi ning hakkas sööma.
Tark juut lähenes mehele: "Nägin, et olite näljane. Miks siis ostsite lille? Oleksite selle asemel saanud veel kord poest toitu osta?" päris ta.
Kodutu tõstis silmad, ta pilk oli arukas. "Ostsin saia, et oleks, millest elada. Lille ostsin aga sellepärast, et oleks, mille nimel elada," kostis mees.
Eelmisel nädalal lugesime Tora peatükki "Noach", mille teemaks on üleilmne uputus ja laev, milles Noach ja tema pere uputuse üle elas.
Targad selgitavad, et uputus tähendab eluraskusi, mis takistavad meid elamast; me võime nende all uppuda. Laev aga päästab meid uputusest. Vahel inimesed mõtlevad, et laev on nagu lisasai sellele kodutule - teenides üha enam ja enam, näib, nagu suudaks see meid päästa. Tegelikult ei päästa ka väga suur varandus meid hukkumisest.
Laev sümboliseerib meile meie elu eesmärke. Soovin, et iga inimene mõtleks ja leiaks oma elu eesmärgi - lille, mille nimel elada.
Tora nädalapeatükk "Lech-lecha" ("Lahku")
Umbes 300 aastat tagasi oli juutidel Poolas ja mujalgi Euroopas keelatud töötada paljudel elualadel. Ühes maakonnas leidsid juudid endale kuberneri abil tööd kohalikus võõrastemajas. Kubermangu ametnikud käisid juutide tegevust sageli kontrollimas.
Kord tuleb üks ametnik võõrastemaja tööd kontrollima ja küsib juutidelt: "Kuidas äri läheb, kas rahvast ikka käib?"
Juudid vastavad: "Tänu J-malale, päris hästi läheb." Ja nii vastasid nad alati.
Ametnik vihastas: "Mina annan teile tööd ja aitan teid, kuid selle asemel, et tänada mind, tänate te hoopis J-malat. Miks?"
"J-mal aitab meid teie kaudu, sellepärast," vastasid juudid.
Ametnik vihastas ja ajas juudid töölt ära. Neile tuli nüüd nälg majja. Õel ametnik aga mõtles: las nüüd nende J-mal aitab neid.
Ülemusel oli komme oma kabinetis istudes ajaviiteks hammaste all oma kuldmüntide ehedust proovida. Tema lemmikahvile meeldis seda jälgida. Kord kui ametnik oma toast lahkus, matkis ahv tema tegevust: võttis mündi, pani hamba alla, kuid õnnetuseks neelas ta mündi alla. Sama juhtus ka järgmiste müntidega.
Kui ametnik oma kabinetti tuli, leidis ta ahvi surnuna. Ta mõtles, et läheb viskab korjuse juutidele aknasse. Nii ta tegigi.
Majas olid näljased lapsed, nad kuulsid, et midagi lendas aknast sisse, kuid kartsid vaatama minna. Kui isa koju tuli, leidis ta toast surnud ahvi, kelle suust oli pudenenud põrandale hulk kuldmünte.
Peret oli ootamatult tabanud õnn: nüüd võis osta piisavalt toitu, riideid. Saabuval Shabatil oli neil laual külluslikult maitsvat toitu, õnnelik pere istus püha päeva tähistama.
Ametnikul tekkis soov minna vaatama nälgivat peret. Ta läheb maja juurde, kuhu oli visanud surnud ahvi, puuduse ja nälja asemel leiab ta aga eest toitu nautiva õnneliku pere.
"Kust see kõik tuli teile?" päris ta hämmastunult.
"J-mal aitas," vastas pereisa. "Varem tegi ta seda teie kaudu, seekord aga teie surnud lemmiklooma abil."
Selle nädala peatüki alguses ütleb Kõigekõrgem Abrahamile: "Mine ära oma maalt, oma kodust... maale, mille Ma sulle näitan..." ning saadab Abrahami Egiptusesse, kus esialgu oli tal suuri probleeme ja raskusi, kuid kokkuvõttes ootasid Abrahami seal rikkused ja kordaminekud. Vahel näitab J-mal meile teed läbi katsumuste ja ebaõnne, kuid seda teed käies ootab meid õnnestumine.
Minu nõuanne: selle nädala peatükk tugevdab meie usku J-malasse, kui me käime Tema näidatud teed, mis võib olla kaetud raskustega, mis meile ei meeldi, kuid kohale jõudes näeme, et meie usk on meid eesmärgile viinud.
Tora nädalapeatükk "Vajera" ("Ja ilmus")
Järgmine lugu juhtus 18. sajandil Prahas. Rabi Ezekiel Landau läks ühel õhtul sünagoogist koju. Teel nägi ta 8-9aastast nutvat paljasjalgset poisikest. Rabi kutsus lapse enda juurde, toitis ta kõhu täis, andis talle selga soojad rõivad. Poisi jutust selgus, et tema ema oli abiellunud teise mehega, võõrasisa aga ajas poisi kodust välja. Rabi hoolitses poisi eest, kuni leidis talle elupaiga.
Möödus kümme aastat. Olid Pesachi-pühad. Pühade viimasel õhtul istus rabi kodus, kui kuulis koputust uksele. Ta avas ukse, tema ees seisis tundmatu pikka kasvu noormees.
"Mina olen see poiss, kelle te kord tänavalt üles korjasite ja päästsite," ütles noormees. "Töötan linna pagaritöökojas ja tulin teid hoiatama, et te päeval pärast pühi ei läheks ostma meie pagarite küpsetatud saia - sellesse pannakse mürki. Kuid te ei tohi sellest kellelegi rääkida. Tulin teid hoiatama sellepärast, et kord päästsite mu elu." Nende sõnadega noormees lahkus.
Rabi jäi mõttesse: kuidas hoiatada juute, et nad ei läheks pühadejärgsel päeval saia ostma, neile ohust rääkimata. Ta leidis väljapääsu.
Rabi Landau kutsus rahva kokku ja teatas neile, et pühad kestavad seekord veel ühe päeva. See tähendas, et ka sel päeval ei tohi nad saia süüa. Nii päästis rabi juutide elu. Kuid koer, kellele politseinik andis süüa juutidele küpsetatud saia, suri pagaritöökoja juures rahva silme all.
Selle nädala Tora peatükist "Vajera" loeme Abrahamist, kes 100aastasena, pärast ümberlõikamist istus oma kodu juures ja nagu alati ootas külalisi. Abraham oli väga külalislahke ja sellest peatükist õpimegi, kui tähtis on võtta oma kodus vastu külalisi. Tanachi "Koguja" raamatus öeldakse: viska oma leib vee peale. Sellest ja eelnevast näitest Praha juutide ajaloost on võimalik õppida, kui tähtis on oma leiba jagada teistega, olla külalislahke. Nõnda käitudes võime loota, et ka meie võime vajadusel loota abile ja külalislahkusele.
("Tora nädalapeatükk "Hajei Sara" ("Sara elu
Kuulsat Alfred Nobelit tunneb praegu kogu maailm kui Nobeli preemia loojat. Vähem teatakse aga, et sama mees on ka lõhkeaine, dünamiidi leiutaja, olles terroristide ühe peamise töövahendi - pommide idee autor.
Tema vend suri, kuid ajakirjanduses aeti midagi segamini ja arvati, et Alfred Nobel ise on surnud. Temast ilmus artikkel "Surmaingel on surnud".
Nobel mõistis, et maailm jääbki teda mäletama kui dünamiidi loojat, surmatoojat inglit. Ta tahtis, et maailm meenutaks teda hoopis teisiti - nii rajas ta Nobeli preemia fondi, tehes testamendi, milles pärandas suurema osa oma varast sellele fondile, mille laureaatideks saavad igal aastal kõige silmapaistvaimad teadlased, kirjanikud, rahuloojad.
Argielus me tavaliselt ei mõtle, mis jääb meist maailma maha, kuidas mäletatakse meid pärast meie lahkumist. Me kõik ei saa olla Nobeli preemia loojad, kuid ka meie saame oma nime positiivsest küljest jäädvustada. Mida jätame maailmale - see selgub tavaliselt alles pärast surma.
Tora selle nädala peatükk on "Hajei Sara" ("Sara elu"), kuid peatükis räägitakse sündmustest, mis toimusid pärast Sara surma: tema järglaste Itzhaki ja Jakovi sünnist ja elust, juudi rahva tekkest ja arengust, kelle esiema Sara oli. Nii on ka peatüki nimi täiesti õigustatud, sest Sara jäi elama oma järeltulijates, kogu juudi rahvas.
Siit soovitus kõigile - mõelda, mis jääb meist maailmale. Kunagi pole aeg selleks liiga varane või liiga hiline.
Tora nädalapeatükk "Toldot" ("Genealoogia")
See lugu räägib isast ja pojast, kes läksid kord rabi juurde. Poeg ei olnud veel 13aastane, mil juutidel algab täiskasvanuiga.
Rabi ja nooruki vahel tekkis järgmine dialoog.
Rabi: "Kas sulle meeldib sport?"
Poiss: "Meeldib küll."
Rabi: "Mis nimelt?"
Noormees: "Võrkpall."
"Kas sul on oma lemmikmeeskond?"
"Jah on."
"Kas oled käinud nende matši vaatamas?"
Poiss vastas jaatavalt.
"Kuidas oli?"
"Mitte eriti. Meeskond, keda fännan, kaotas matši 9:2. Läksime poole mängu pealt ära, sest tuju oli kehv."
"Kas mängijad läksid samuti poole mängu pealt ära?"
"Ei, muidugi mitte, nemad mängisid lõpuni!"
Rabi selgitas noorukile, mis vahe on sportlasel ja spordihuvilisel. Viimane võib matšilt alati lahkuda, kui talle midagi ei meeldi. Sportlane peab aga olema kogu aeg kohal, andma endast maksimumi, võitlema lõpuni ning lootma - ükskord ta võidab kindlasti.
Tora selle nädala peatükk "Toldot" räägib kaksikvendade Jakovi ja Esavi sünnist. Neil olid üks ja sama isa, üks ja sama ema, nad olid kaksikud, kuid nad olid täiesti erinevad inimesed. Nende iseloomud olid absoluutselt erinevad. Jakov töötas enda kallal. Kui ta mängis, siis lõpuni, ta ei jätnud mängu katki ega läinud poole matši pealt koju. Kuid Esavi iseloom oli nõrk, kui talle mäng ei istunud, siis ta jättis selle pooleli ja läks koju.
Elus me ei saa olla huvilised, need, kes innustuvad, aga võivad lahkuda poole mängu pealt. Oleme sportlased, kes ei jäta võistlust pooleli. Meie kohus on oma matšid lõpuni võidelda - kuni võidame.
Tora nädalapeatükk "Vajetse" ("Ja väljus")
On üks tuntud jutt kuulsast kunstnikust, kes veel õpilasena joonistas oma esimese pildi. Pilt tuli ilus. Algaja kunstnik tahtis teada rahva arvamust oma töö kohta ning pani selle kolmeks päevaks ühte kaubanduskeskusesse kõigile vaatamiseks välja ning sinna juurde kirjutusvahendid, et inimesed saaksid oma arvamusi pildi kohta avaldada.
Kolm päeva hiljem läks noor kunstnik oma pildile järele. Paljud inimesed olid oma arvamust avaldanud, nad leidsid selle juures palju puudusi ja andsid kunstnikule nõu, mida ja kuidas ta peaks oma töö juures muutma.
Tujutu kunstnik läks õpetaja juurde. Viimane soovitas õpilasel viia oma pilt teise kaubanduskeskusesse, kuid seekord mitte panna selle juurde kirjutusvahendeid, vaid pintsli ja värvid, et igaüks saaks tema taiest oma soovi kohaselt täiendada. Ning seekord ei olnudki enam neid, kes oleks tahtnud kunstniku tööd parandada - kõik olid sellega rahul.
Väga lihtne on teiste inimeste juures näha puudusi, mida tahaks muuta, kuid ennast parandada on palju raskem. Visa töö näiteks ja meile eeskujuks on esiisa Jakov. Tora selle nädala peatükk räägib meile, kuidas põgenev, puupaljaks varastatud Jakov töötas palehigis 14 aastat Lavani juures, et tema tütrega abielluda ja selleks varandust koguda.
Siit võime õppida järgmist: selleks et midagi oma elus muuta ja saavutada, tuleb visalt tööd teha. Kui tahame üles ehitada oma kodu, Iisraeli, siis see on võimalik, aga nõuab palju pingutamist ja tööd.
Tora nädalapeatükk "Vaišlach" ( "Ja läkitas")
Tagasihoidlikkus ja tänulik meel aitavad edasi
On üks vana juudi jutt uhkest noormehest, kellele otsiti pruuti. Talle ei meeldinud üks ega teine, igaühe juures leidis ta midagi, mis talle ei sobinud.
Vanemad mõtlesid, et ta on muidu hea poeg, aga mida küll teha, et ta oma nina nii kõrgele ei tõstaks. Nad saatsid poja ješivasse, et ta seal rabi käe all tagasihoidlikkust õpiks.
Mõne aja pärast tuleb nooruk koju tagasi. Talle pakutakse uuesti tütarlast, kelle ta varem oli ära põlanud. Ta ütles nüüd: "Mulle ei sobinud see tütarlaps siis, kui ma polnud piisavalt tagasihoidlik. Nüüd, kui ma selle juudile nii vajaliku omaduse olen leidnud, muidugi ma abiellun temaga."
Mis tähendab olla tagasihoidlik? Vahel lubati mulle midagi, ja kui mulle tundub, et ma pole seda saanud, siis süüdistan kõiki. Tegelikku tagasihoidlikkust saame õppida meie esiisalt Jakovilt. Jakov saadetakse välja isakodust ja J-mal lubab talle teda päästa ja ta tervena tagasi tuua.
Selle nädala peatükis Jakov kohtub oma kaksikvenna Esaviga, kes plaanis teda tappa. Jakov saab plaanist teada ja palvetab J-mala poole. Ta ei ütle: "Näed, mida sa mulle lubasid ja nüüd on mul suured raskused." Ta palvetab Kõigekõrgema poole nii: "Sa oled mulle nii palju teinud, nii palju mind aidanud, ma pole väärt, et Sa mind seekord veel aitaksid."
Mõnikord tundub meile, et kõik on meile võlgu: vanemad, riik, töökoht, sõbrad. Tagasihoidlikkus aga õpetab meid tänama igaüht iga asja eest, mis meile on tehtud. Tagasihoidlikkus ja tänulikkus on need omadused, mis võidavad meile juurde uusi sõpru.
Tora nädalapeatükk "Vaješev" ("Ja asus")
See on tuntud juudi lugu mehest, kes unenäo läbi leidis oma aarde.
Haim oli vaene mees, kes nägi unes, et kuskil Pariisis ühe suure silla all ootab teda varandus. Mees sõitis Pariisi, leidis ühe suure silla ja hakkas selle alt kaevama. Tema juurde astus politseinik ja küsis, mida ta teeb.
"Otsin oma varandust," vastas mees ja rääkis, mida ta unes oli näinud.
Politseinik hakkas naerma: "Aga mina nägin unes, et mul on varandus kuskil Krakovis ühe Haimi-nimelise juudi voodi all. Kas sa arvad, et ma sõidan sinna ja hakkan sealt varandust otsima?"
Haim sõitis kiiresti koju, Krakovisse ja leidis, nagu politseinik oli öelnud, oma voodi alt kaevates varanduse. Politseinik aga jäi oma varandusest ilma, sest ta ei uskunud sellesse ega teinud midagi selle leidmiseks.
Tora selle nädala peatükk räägib meile Josefist, kellel oli kaks unenägu, kuidas temast saab kogu maailma valitseja. Ja kuigi elu läks esialgu hoopis teisiti: vennad müüsid ta orjusesse, Egiptuses sattus ta peagi vangi, ei loobunud Josef kunagi oma unenägudesse uskumast. Ta tundis kogu aeg, et J-mal aitab teda ning see aitas tal katsumustele vastu panna ja nii tema uninäod täitusidki.
See peatükk õpetab meile, kui tähtis iga inimese jaoks on näha unenägusid, unistada ja uskuda, et need täituvad. Kui meil on unistus, fantaasia, siis me püüdleme selle poole, püüame seda ellu viia ning nõnda areneme edasi. Kui oleme oma unistuse realiseerinud, siis tekivad uued unistused, mida hakkame samuti ellu viima ning meie areng jätkub. Siit minu soovitus: unistage ja te olete edukad!
Tora nädalapeatükk "Mikets" ("Lõpetuseks")
Üks vana juudi anekdoot räägib sellest, kuidas Moše kohtab tänaval üht vana tuttavat. Ta astub talle lähemale.
"Oo, tere, me pole nii ammu teineteist näinud! Teid on raske ära tunda: varem olite sale, pikk, nüüd aga olete veidi kaalus juurde võtnud, pealagi on paljaks läinud, isegi oleksite nagu lühemaks jäänud - raske tõesti teid ära tunda, Haim."
"Ma pole Haim," kõlas vastus.
"Näete siis, isegi nimi on teil muutunud," oli Moše rõõmsalt üllatunud.
Selle nädala peatükis loeme, kuidas vennad kohtasid Josefit, kuid ei tundnud teda ära. Kuidas on võimalik, et lihased vennad ei tunne üksteist ära? Josef tundis vendi, kuid nemad teda mitte. Josef oli 17aastane, kui nad nägid üksteist viimati, ja tekitab imestust, kuidas vennad 20 aastat hiljem temaga uuesti kohtudes teda ära ei tunne. 17aastane pole ju väike laps - tema näojooned on välja kujunenud, kuidas on võimalik teda mitte ära tunda?
Põhjus on siin vendade mõtlemises. Nad ei suutnud uskuda, et Josefist võiks saada Egiptuse peaminister, ori, seda küll, selleks oli nende vennal võimeid, aga riigijuhiks - mitte iialgi. Kui Josef kodus oli jutustanud neile oma unenägudest, mis tõotasid talle tulevikku suure valitsejana, siis vennad ei uskunud teda, ja ka nüüd uuesti kohtudes ei tekkinud nende mõtteis vähimatki võimalust, et see tark ja tähtis mees võiks olla nende ammu kadunud vend. Isegi see, et Josef küsitles neid isa ja nende elu kohta, nagu tunneks neid, ei juhatanud vendi õigetele jälgedele.
Kõik algab meie peast, mõtlemisest. Nii, kuidas mõtleme, maailma näeme. Tihtipeale mõtleme halvasti teistest: oh, see inimene on üks igavene luuser, temast ei ole küll midagi loota. Teinekord aga mõtleme halvasti iseendast: olen selline hädavares, igavene läbikukkuja. Ja kui me niimoodi mõtleme, siis me ei suudagi tõusta meile ettemääratud tasemele. Ja seda ainult sellepärast, et halba mõeldes sulgeme oma võimalused.
Meie targad ütlevad, et igal inimesel on šanss. Pole inimest, kes oleks siia maailma tulnud eesmärgita, võimeteta ja võimalusteta.
Tora nädalapeatükk "Vaigash" ("Ja tuli")
On üks huvitav lugu Napoleonist ja tema peadirektorist.
Käis sõda Venemaaga. Napoleonil ja tema peadirektoril oli kombeks riietuda lihtrahva rõivastesse, minna inimeste sekka ja niimoodi saada teada, mida rahvas mõtleb.
Ükskord läksid nad vaenulikul maal ühte teemajja teed ja kohvi jooma, et teada saada, mida neist arvatakse. Nad tellisid teed, ajasid juttu ja korraga märkasid ühte meest, kes neid jälgis.
Järsku kamandas peadirektor valjul häälel: "Paša, vala mulle kiiresti teed!"
Napoleon hämmastus, kuid tegi, mis kästud, aga nii räpakalt, et tee läks maha.
Peadirektor lõi Napoleonit näkku. Reaktsioon oli ootamatu, nuhk aga taipas, et mees, keda lüüakse näkku, ei saa kindlasti olla Napoleon.
Koduteel peadirektor vabandas juhtunu pärast Napoleoni ees. "Pole vaja vabandada, te ju päästsite täna mu elu."
Selle nädala peatükis "Vaigaš" kordub sama: vennad müüsid Josefi orjusesse; kui nad aastate pärast kohtusid, tahtsid nad vabandada ja andeks paluda. Josef vastas vendadele: "Miks vabandada, ma olen teile hoopis tänulik. Te müüsite mind orjusesse, kuid just tänu sellele sai minust suure riigi peaminister ning mul õnnestus näljapäevadel palju elusid päästa. Hoopis mina pean teid tänama!"
Siit õpime: kui saame elult hoope, meil on raskusi, siis on vaja näha asju õiges, positiivses valguses ja mõelda head, ning kõik läheb hästi. Lootke paremat ja kõik muutub paremaks.
Tora nädalapeatükk "Vajechi " ("Ja elas")
Juudi folklooris on selline lugu. Elas kord kuulus rabi, kellel oli abiliseks voorimees. Kord sõidul jõudsid nad algavaks Shabatiks ühte väikelinna. Nad panid selga oma parimad rõivad; abiline jõudis sünagoogi varakult. Teel sünagoogi kuuleb rabi, kuidas keegi hüüab appi. Kuidas mitte minna appi - rabi läkski päästma meest, kellel samuti oli algamas Shabat, ja tema hobust ja vankrit, kes olid vajumas sohu.
Sünagoogi jõudis rabi mudastes riietes. Keegi pidi ütlema rahvale Shabatisõnumi. Inimesed vaatasid määrdunud rõivais rabi ning palusid kõnelda hoopis tema abilisel, kellel oli Shabatikohane väljanägemine. Abiline kõneleski, kuid tema sõnad ei puudutanud eriti inimesi, sest ta ei olnud kõnemees.
Mis toimus? Rabi, kelle amet ei olnud ja kes ei osanud päästa soost voorimeest ega tema hobuvankrit, läks seda tegema. Tema abiline aga pidi rääkima sünagoogis, kuid see polnud tema amet, ja seepärast ei kukkunud ka see kuigi hästi välja. Kumbki tegeles mitte oma ametiga ja seetõttu mitte eriti õnnestunult.
Tora selle nädala peatükk kirjeldab seda, kuidas Jakov kutsub enne surma enda juurde kõik oma 12 poega, kellest hiljem kujuneb 12 Iisraeli suguharu. Ta ütleb igale neist oma arvamuse nende tuleviku kohta: kes ei sobi Iisraeli kuningaks, kes sobib, mis on kellegi nõrgad ja tugevad küljed, millised on igaühe võimed ja tulevik. Miks ta seda teeb? Surma eel on ju tarvis olla oma lastega heatahtlik, milleks öelda neile karmi tõde nende võimete ja tuleviku kohta?
Tegelikult on just see, mida Jakov tegi, hea ja õige. Jakovi sõnad on õnnistus tema poegadele, isa õpetussõnad aitavad neil teha elus õigeid valikuid. Kui inimene teab, milleks ta on võimeline, siis see hoiab eemal paljud probleemid tema elus. Kui ta aga tegeleb asjadega, mida ta ei oska, siis on see suur õnnetus tema enda ja kõigi teiste jaoks.
Vahel me unistame, et tahaks olla Mozart või Einstein. Kuid milleks meile olla keegi teine, kui me saame olla parem Moše, parem Haim, parem Shmuel. Kui me teame oma kohta elus, siis see teadmine annabki meile hea elu.
Tora nädalapeatükk "Bereishit" ("Alguses")
Proovin igal nädalal kirjutada oma mõtteid Tora nädalapeatükkide teemal. Homme alustame taaskord Tora lugemist. Alustame Tora esimese raamatu esimesest peatükist "Alguses". Selles peatükis loeme muu hulgas, kuidas tollal maailmas elanud ainukeste inimeste, vendade Kaini ja Abeli vahel tekkis ajaloo esimene maailmasõda, mille käigus pool inimkonnast mõrvas teise poole. Selle algpõhjuseks sai kadedus. Kadedusest ja rivaalitsemisest vihkamiseni, vihkamisest mõrvani on aga vaid üks samm.
Mida võime sellest õppida? Isegi kui meil on põhjust kedagi vihata, kui meile on tehtud midagi halba, tuleb andestada, soovida ning teha head. Ilma selleta muutub maailm paigaks, kus on halb elada. Kui vaid suudaksime seda, ületades iseennast, muutuks maailm meie ümber palju meeldivamaks.
Tora nädalapeatükk "Noach"
Selle peatüki lugemise ma pühendan meie vendadele ja õdedele Iisraelis, kes järjekordselt kannatavad terrorismilaine käes. Palume, et seal valitseks rahu ja et J-mal avaks nii meie tõeliste sõprade kui ka sõprade jutumärkides silmad, et nad näeksid tõde ja õigust.
Sel nädalal me loeme Tora peatükki „Noach“. Tora jutustab muu hulgas, et pärast ülemaailmset veeuputust jõi Noach veini ja jäi alasti magama.
Tema poeg Cham nägi seda ja käitus inetult, rääkides nähtust oma vendadele Shemile ja Jafetile, kes läksid ja katsid magava isa austavalt vaibaga. Juhtunust saame õppida, et kui märkame teises inimeses midagi halba, ei tohi käituda nagu Cham. Tora õpetab meid, et kui näeme teises inimeses vigu, siis selleks, et teda lugupidavalt parandada.
Tora nädalapeatükk "Lech lecha" ("Lahku")
Teel enda juurde tuleb väljuda oma raamidest
Selle nädala peatükis loeme Abrahamist, kohtume esimest korda juudi rahva esiisaga. J-mal ütleb Abrahamile: "Mine ära oma kodust ja oma maalt". Tora kasutab siin mõistet "lech lecha", mis tähendab mine, lahku oma senisest kodust, elust selleks, et jõuda - enda juurde. Juudi targad selgitavad seda mõtet nii: selleks, et jõuda enda juurde ja kõrgusteni, mis on meile kättesaadavad, on kõigepealt vaja enda raamidest, omast karbist, senisest elust lahkuda. Selline on juudi olemuse üks omadusi - mõelda väljaspool raame.
Meie ülesanne on hinnata endas rohkem seda, mida me võime anda maailmale. Selleks on tarvis välja minna oma senisest elust, siis on see eesmärk saavutatav.
Tora nädalapeatükk "Vajera" ("Ja ilmus")
Selle nädala peatükk algab jutustusega sellest, kuidas meie esiisa Abraham ootas, nagu tavaliselt, külalisi. Kuid see päev oli väga palav, pealegi oli Abrahamil olnud kolme päeva eest operatsioon. Sellest hoolimata, kui ta nägi teel käimas kolme inimest, jooksis ta nende juurde, et neid endale külla kutsuda. Muidugi oleks kuum ilm ja Abrahami enda tervislik seisund andnud põhjust teelisi mitte märgata, kuid ta ootas külalisi ka sel päeval ja leidis endas jõudu neid vastu võtta kõigist raskustest hoolimata.
Siit me õpime juudi vana tarkust: kui te tõesti tahate midagi teha, siis te leiate selleks võimaluse; kui te aga ei taha seda teha, siis te leiate selleks põhjuse.
Tora nädalapeatükk "Hajei Sara" ("Sara elu")
Selle nädala peatükis loeme Sara surmast, tema matustest ja sellest, kuidas jätkus tema pere elu pärast tema surma. Huvitav on see, et peatükki nimetatakse "Sara eluks", kuigi peatükk ise räägib esiema surmast.
Ljubavitše Rebe selgitab, et alles pärast inimese surma on võimalik näha, kuidas ta elas, kas ta elas tõeliselt või ainult eksisteeris. Tõeliselt elamine tähendab sisukat elu, mis on kasuks maailmale. Mõnikord öeldakse ja mõeldakse, et "ta elab hästi, tal on ilus kodu, uhke auto, ta käib kaks korda aastas välismaal puhkamas..." Kas seda saab nimetada eluks ja veel heaks eluks?!
Tora õpetab meile, et hea elu on sisukas, mõtestatud elu. Soovin kõigile meile head, sisukat, aga ka mõnusat elu tugeva tervise, hea sissetuleku ja palju muu meeldivaga.
Tora nädalapeatükk "Toldot" ("Genealoogia")
Nädala peatükk algab veidi imeliku lausega: "See on Itshaki, Abrahami poja suguvõsa: Abraham sünnitas Itshaki". Miks oli tarvis sama mõtet väljendada kaks korda?
Targad selgitavad seda nii, et Abraham ja Itshak olid kaks väga erinevat inimest. Abraham oli sotsiaalne, helde inimene, Itshakile aga meeldis olla rohkem omaette, tema oli iseloomu poolest gvura - meheliku jõu esindaja.
Tora õpetab meid siin, et kui inimene tahab rohkem olla iseendaga ja väldib suuremat hulka inimesi, siis see ei ole väga hea. Ka vastupidine olukord, kui inimene on kogu aeg sotsiaalselt aktiivne, aga ei tegele piisavalt endaga, pole hea.
Alati on parim kuldne kesktee. Õpime siit, et Abrahami heldus ja lahkus avaldas ümbruskonnale head mõju. Itshaki puhul aga õpime rohkem seda, kuidas peaksime kontrollima ennast, et ennast parandada.
Soovin teile kõigile Shabat shalom, edu töös enda kallal, et suudaksime olla paremad inimesed ja koos sellega suudaksime muuta ka kogu maailma palju meeldivamaks.
Tora nädalapeatükk "Vajetse" ("Ja väljus")
Tora selle nädala peatüki alguses loeme, kuidas Jakov oli teel Harani. Ta heitis magama ja nägi unes Kõigekõrgemat, kes tõotas talle unes, et kogu see maa, mida ta näeb, kuulub igavesti talle ja tema järeltulijatele.
Juutide esimesel esiisal Abrahamil oli peale Itshaki veel üks poeg Ismael, kelle järeltulijad on ismailiidid - araablased. Teisel esiisal Itshakil oli samuti teine poeg Esav, kellest on tulnud palju teisi rahvaid, ka Euroopa rahvad. Jakovi, kelle nimi on ka Israel, järeltulijad aga on kõik iisraellased. Toras on palju kirjakohti, mis kinnitavad, et see maa kuulub igavesti Iisraelile.
Eelmisel nädalal nägime traagilisi sündmusi Pariisis, kohutavat kurjust, mis suudavad muuta ja on juba muutnud maailma. See terror Pariisis ei ole seotud usuga, täpselt samuti nagu terror Iisraelis ei ole seotud asundustega Iisraelimaal.
Minu vanaisa ja tema perekond elasid Iisraelis juba 1800. a. ja nad nägid juba siis seal vägivalda. Juudid kannatasid terrori all ka näiteks 1929.a., tollal ei olnud terror kuidagi seotud Iisraeli riigiga, mida veel ei eksisteerinudki. Terror on kurjus ja terrori põhjus on kurjus
Mida võime õppida ja järeldada selle nädala peatükist ja õppetundidest, mida on maailmale andnud terroriaktid? Kui kurjus ja terror võivad muuta maailma, siis täpselt sama ja palju enam suudab headus. Igaüks meist võib oma heategudega muuta jõudude tasakaalu maailmas ja teha seda paremaks.
Tora nädalapeatükk "Vaišlach" ("Ja läkitas")
Selle nädala peatüki alguses loeme Torast, et pärast seda, kui Kõigekõrgem oli tõotanud talle kõike head, läks Jakov koos oma perega kohtuma vend Esaviga, keda saatis 400 sõjameest. Jakov ütles J-malale, et Ta on nii palju tema heaks teinud ja ta pole väärt Temalt veel midagi paluma, kuid ta palub siiski, et Ta aitaks Jakovit veel ka sel korral. "Sa oled minu heaks nii palju teinud, tänan Sind selle eest väga. Sa ei võlgne mulle midagi, aga ma siiski palun, et aitaksid mind ka seekord, kui kohtun vennaga." Selline oli Jakovi palve.
Õpime sellest peatükist palju. Vahel me, inimesed mõtleme, et kõik meie ümber on meile võlgu: J-umal on võlgu, abikaasa, lapsed, kolleegid, naabrid. Selline suhtumine ei tee meile head, ei too tervist ega õnne.
Jakov õpetab meile, et vaataksime kõigele ja kõigile tänulikkude silmadega. Et peaksime alati olema tänulikud kõigile hea eest, mida nad meile teevad. J-malale, abikaasale, lastele, sõpradele.
Õpime sellest peatükist olema eelkõige tänulikud Kõigekõrgemale. Siis Ta andestab meie möödalaskmised ja jätkab meie õnnistamist.
("Tora nädalapeatükk "Vaješev" ("Ja asus
Tora selle nädala peatükk käsitleb Josefi elulugu ja saatust. Isa saatis Josefi vendade juurde väljale vaatama, kuidas neil läheb. Vennad aga vihkasid Josefit ja tahtsid teda tappa. Nad viskasid ta ühte auku, ent siis otsustasid müüa oma venna Egiptusesse orjaks.
Kui Josef toibus kõigest üleelatust ja teda hakkas vähehaaval saatma edu, tabas teda uus saatuselöök - ta pandi vangi. Ning sellest lootusetust olukorrast tõusis ta Egiptuse ühte ihaldatavamasse ametisse - peaministri toolile. Selles ametis olles sai ta päästa rahvast näljast ning aidata ka oma isa ja vendi.
See peatükk annab meile imelise sõnumi. Vahel juhtub meie elus midagi traagilist, satume raskesse situatsiooni või meil on lihtsalt stress.Vahel me jääme sellesse olukorda kinni, nukrutseme, muretseme, ei oska leida väljapääsu. J-mal aga õpetab meid: ärge öelge, et see ei ole minu päev. See on teie võimalus tegelda oma probleemiga, kasutada ja arendada oma tugevusi ning leida olukorrast väljapääs. J-mal annab meile hüppelaua edukaks edasiminekuks. Kui me kasutame iga olukorda väljapääsu leidmiseks, siis see võib olla alus meie tulevaseks eduks.
Soovin, et teil mitte kunagi ei oleks raskeid aegu, kuid kui need siiski teid tabavad, siis teil jätkuks tahet ja oskusi neist tugevamana väljuda ning kasutada raskusi edukaks hüppeks tulevikku.
Tora nädalapeatükk "Mikets" ("Lõpetuseks")
Tora selle nädala peatükk kannab nime "Mikets". Ühtlasi on see ka Hanuka-pühade Shabatipeatükk.
Selles jutustatakse, kuidas Egiptusesse orjaks müüdud Josef satub seal vanglasse ning kuidas ta sellest olukorrast tõuseb riigi peaministriks. Hanuka-pühadel me aga tähistame imet, kus üks pressitud oliiviõlikogus, mis tavaliselt põles vaid ühe päeva, põles Templis kaheksa päeva.
Õpime sellest peatükist, et Josefi elul ja oliiviõlil on midagi ühist. Küpsed terved oliivid kõlbavad söömiseks, kui aga panna need pressi alla, siis ei paista need esialgu kuigi isuäratavad välja. Ent kui oliivid on olnud pressi all kauem, saadakse sellest massist kuldne oliiviõli, mis suudab põleda ja anda valgust. Josepi elus toimus midagi sarnast. Ta oli pere pesamuna, noorim laps, keda isa kõige rohkem armastas.
Kuid ta pandi "tänu" vendadele pressi alla: ta müüdi orjaks Egiptusesse. Oli võimatu mõelda, et ta võiks sellest olukorrast välja murda. Kuid Josef suutis seda ja veel palju enamgi. Olles pressi all, suutis ta tõusta orjastaatusest Egiptuse peaministriks. Selles ametis suutis ta päästa väga palju inimesi näljasurmast ning valgustada kogu maailma (nagu Templi õligi).
Sellest peatükist saame õppida, et viibides pikemalt raskustes, pressi all, hakkame viimaks nägema seda head, mida see olukord meiega teha võib.
Minu soov on, et meil ei tuleks elus ette väga keerulisi olukordi, kuid kui need siiski peaksid tulema ning me oleme järsku otsekui pressi all, suudaksime seal mitte alla anda, vaid saata maailma valgust ja õnnistust.
Tora nädalapeatükk "Vaigaš" ("Ja tuli")
J-malal on kõik planeeritud, isegi meie kannatlikkus
Sel nädalal loeme muu hulgas seda, kuidas Josef pärast 22 aastat vaikimist ütles oma vendadele: "Minge kiiresti isa ja õe juurde ning öelge neile, et ma olen elus". 22 aastat oli möödunud Josefi kadumisest, mis nüüd juhtus, et kodustele teatamisega hakkas nõnda kiire, kõik need aastad aga oli aega küll?
Samuti juhtus Egiptuse vangipõlves. Juudid elasid seal 210 aastat, kuid ühel hetkel läks nii kiireks, et nad pidid sealt praktiliselt kohe välja minema, ei olnud aega isegi küpsetada leiba teele kaasavõtmiseks. Miks nüüd hakkas kiire, kuigi 210 aastat näis, et aega on küll?
Juudi targad vastavad nendele küsimustele nii: J-malal on kõigi asjade kohta oma plaan, aga kui aeg on kätte jõudnud, siis tuleb tegutseda ühe minutiga ning J-mal annab meile võimaluse pääsemiseks. Meile võib tunduda vahel, et on nii raske, meil on keerulised probleemid, me ei suuda oodata ega kannatada. Kuid peaksime alati teadma ja uskuma, et J-malal on kõik planeeritud. Kõik toimub Tema poolt määratud ajal ja viisil. Seda õiget aega ja pääsemist on vaja oodata ilma stressita ning kindlalt uskuda, et tuleb õige hetk ning me pääseme raskustest ja kõik on jälle hästi.
Tora nädalapeatükk "Vajechi" ("Ja elas")
Meid jäädakse mäletama meie tegude järgi
Sel nädalal loeme Tora esimese raamatu viimast peatükki "Vajechi". Peatükk kannab nime Jakovi elu järgi ("Ja elas"), kuid selle tegevus räägib meile, kuidas meie esiisa Jakov suri, kuidas ta maeti ning mis toimus pärast tema siit ilmast lahkumist.
Kui tahaksime nüüdisajal Jakovi elust ja selle nädala peatükist õppida, siis selgub, et inimese elu on võimalik õieti hinnata alles pärast tema surma. Oma elus me teeme palju erinevaid asju, kuid selle üle, mida pärandame oma järeltulijaile, mis on meie elu tõeline väärtus, on võimalik otsustada alles pärast meie lahkumist.
Kui arvati, et suri lõhkeaine leiutaja Alfred Nobel, ilmusid Prantsusmaa ajalehtedes artiklid pealkirjadega "Suri surmaingel". Kuid tänapäeval mäletatakse Nobelit mitte dünamiidi, vaid eelkõige Nobeli preemia fondi loojana. Meid jäädakse mäletama meie heade tegude järgi.
Selle nädala peatükk õpetab meile, et Jakovit mäletatakse selle hea eest, mida ta tegi kogu maailmale ja et just tema pani aluse Iisraeli riigile. Nii ka igaüks meist peaks teadma, et meid jäädakse mäletama selle hea järgi, mida oleme pärandanud maailmale. Niisiis peaks meie elu eesmärk ja valikud olema sellised, et meist jääksid maha meie head teod ja mälestused neist.