Palju õnne sünnipäevaks – Inimene!
Tora
Rabi Aleksandr Feigin
Uus Aasta? Ei, meie nimetame seda
päeva teisiti. Roš ha-Šana –„ Aasta pea“. Eks ole see nimi imelik – milline pea võib olla aastal? Ta ju ei oska mõelda, pealegi on ta suletud tsüklisse – iga päeva kohta tuleb arvet pidada. Aasta pole isegi endisaegne igavikusümbol.
Isegi mitte kalender pole sügispüha
pidamise põhjus. Lihtsalt meie, inimesed, peame sel päeval sünnipäeva, mis on ühine kõigile, sellesama Inimese – (Adam heebrea keeles), kellest me kõik oleme
tulnud, olles niivõrd erinevad, tihti leppimatud.
Ärgu lugejad mind kahtlustagu siin
sümpaatias araabia tapjate, vene pogrommitegijate, ameerika neonatsistide vastu. Kuid sugulaste eest pole pääsu, olgu nad vihatud ja mitteaustatud – nad on meie vennad vere poolest kõige suurima pühamehega ja meie kõigiga. See pole
mingi mõistusväline idee üleüldisest vendlusest, mul oleks hea meel sellisest suguvõsast vabaneda.
Üldiselt meie targad mitte ainult ei uskunud (nagu usume ka meie) jutustust Inimese loomisest (Inimese suure
tähega, sest ta oli üksainus ja see oli tema nimi), vaid nad ka arvasid, et see fakt võib ja peab meile palju õpetama.
Meie targad õpetasid: miks inimene loodi ainsana? Aga selleks, et õpetada sulle, et igaüks, kes hävitab ühe inimese elu, hävitab kogu maailma. Nii on kirjas Pühades Raamatutes. Ja et mitte keegi ei saaks öelda, et tema isa oli kaaslase omast tähtsam. Ja et ketserid ei väidaks: „palju on taevas valitsejaid“. Ja et jutustada Kõigekõrgema vägevusest – sest inimene pole vermitud nagu mündid, vaid nende vermija Kõigeväeline lõi igaühe erilise ja erinevana ning iga „inimmünt“ sarnaneb kaaslasega , kuid pole analoogne teisega. Seepärast peab igaüks meist ütlema, et minu pärast on loodud maailm. (Talmud, traktaat „Sanhedrin“, 37a) Loomise enda lugu pisimaiski üksikasjades on suurepärane materjal, mille üle mõtiskleda sünnipäeva künnisel.
Näiteks ütleb Kõigekõrgem: „teeme inimese“. Mis mõttes? Kellega Ta kavatseb inimest looma hakata?! Kas see pole oopiski paganlik, küsivad kriitikud. Üldse mitte, kõik on palju lihtsam ja sügavam: Looja pöördub Adami poole, järelikult ka igaühe poole meist – kui sa tahad olla inimene, siis me koos, sina ja mina, teemegi sinust inimese.
Huvitav oleks ka tunda huvi, missugune ülesanne antii Edeni aias Adamile. Midraš jutustab, et Adam nägi aias huvitavat pilti: taimed tungisid läbi pinnase, kuid ei kasvanud edasi. Mitšurin oleks Adami asemel jooksnud mööda eda, labidas ja pookenuga käes. Selleks oligi esimeseks inimeseks Adam - et mõelda, mitte joosta. Ta mõtles ja sai aru, et neile ei ole vaja lihtsat vett, näiteks kastekannust, vaid taevast vett – vihma. Vihm aga on õnnistus, mitte lihtsalt meteoroloogiline fenomen. Sellises olukorras öeldigi esimene palve, palve, et sajaks vihma. Edeni aias algas inimkonna palvemonoloog Loojaga.
Adamit kästi aeda valvata. Kelle eest? Vargaid ei olnud, ilm oli vaikne, kiskjaid ei hulkunud ringi.
Jah, intuitsioon ei vedanud teid alt, kuid isegi meie ligi 6000 aasta pikkune kogemus ei aita meil anda õiget vastust. Inimene peab kaitsma loodud maailma - tema enda eest. Oma hoolimatuse, revolutsiooniliste ideede, lühinägelikkuse, pealiskaudsuse eest.
Kõik see, mis öeldi loomise alguses, puudutab ka meid, praegusi Maa asukaid. Asendage selles jutus sõna „aed“ sõnaga „oma hing“ ja valmistuge sünnipäevaks: paluge vihma, ärge hävitage istutatut ja kasvavat, võtke loomise partneriks oojat ennast – ja tehke endast inimene, Adam – loomise kroon.