Mõistest Püha Maa
Ljubavitše Rebe läkituste põhjal
Ja J-mal ütles Avramile, kui oli eraldanud temast Loti: „...Kogu maa, mida sa näed, annan ma sulle ja sinu järglastele igaveseks.“ (Berešit, 13:14,15)
Ja ütles temale: „Mina olen J-mal, kes viis sind välja Ur-Kasdimast, et anda sulle see maa päranduseks.“ (Berešit 15:7)
2488. a. pärast maailma loomist viis Jehošua Iisraeli armee, milles oli 600 000 meest, üle Jordan, et vallutada maa, mille J-mal tõotas anda Avraamile. Seitsme aasta jooksul olid iisraellased edukad sõjas 31 Kaanani kuninga armee vastu. Pärast seda jaotas Jehošua maa iisraellaste 12 suguharu vahel ning igaüks neist asus elama neile määratud maaosale. Kuid vastuhakukolded jäid ning Püha Maa allutamine ja hõivamine võttis aega veel 400 aastat ning see õnnestus Kuningas Davidil, kes võitis filistid ja võttis Jeruusalemma.
Davidi poja, kuninga Shlomo võimuletulekuga valitsesid juudid Pühal Maal neli sajandit – siis ehitatigi Jeruusalemma püha Tempel, saabus Esimese Templi aeg. Kuid 3205. a. Vallutas Iisraeli, riigi põhjaosa Assüüria tsaar ning seal elanud 10 süguharu aeti minema. Saja aasta pärast lõunariik Judea haaras Babüloonia kuningas ja kehtestas seal oma valitsuse. 3338.a. ta hävitati Püha Tempel Jeruusalemmas ning kõik juudid aeti oma maadelt välja.
Tagasitulek
Judea elanikud tulid Pühale Maale tagasi pärast 70aastast asumist Babüloni vangipõlves. Ezra ja Nehemja juhtimise all taastati Püha Tempel. Teise Templi aeg kestis 420 aastat – siis hävitasid Teise Templi roomlased ning juudid pagendati ning hajutati mööda maailma laiali.
Esimese ja Teise Templi ajastu olid erinevad nii vaimses, materiaalses, kultuurilises kui ka poliitilises mõttes. Erinevalt käsitleb neid aegu ka Tora seadus. Üks erinevusi oli näiteks see, et Jehošua ajal Iisraeli rahvas vallutas Püha Maa ning kehtestas seal oma võimu, Ezra ajal tulid juudid tagasi kui asukad, kes said naasmisele õiguse Pärsia imperaatoritelt, sest Püha Maa kuulus tollal neile. Teisiti öeldes Teise Templi ajal oli maa võõrkuningate ikke all – alul valitsesid siin pärslased, siis kreeklased, pärast lühikest iseseisvusaega vallutasid maa 70. aastal roomlased.
Tundub, nagu olnuks Esimese Templi ajastu tähtsus palju kõrgem. Tõepoolest mitmes mõttes ületas I Templi aeg II Templi oma. Kuid kõige olulisem seadus, mis räägib Püha Maa staatusest, kõneleb vastupidisest: tema elanikel Ezra ajal oli pikemaajaline mõju rahva seosele Püha Maaga kui Jehošuja ajal.
Iisraelimaast kirjutatakse Toras kui „Pühast Maast“. See tähendab, et J-mal maailma luues ja temaga oma plaane tehes määras sellele maale erilise koha. Iisraelimaa pühadus seisneb selles, et paljud jumalikud Tora seadused on otseselt seotud selle territooriumiga ja neid ei saa täita teistes paikades. Kusjuures püha maa olemus on tõeline kõigil aegadel ja tingimustes, tema jumalik pühadus on seotud sellega, et see maa kuulub juudi rahvale. Tora seadused, mis puudutavad Püha Maad, kehtivad ainult maal, mis kuulub juudi rahvale. Teiste sõnadega, tulles Iisraeli maale, juudi rahvas tegi selle pühaks ning seadis piirid, mille sees on võimalik neid käske täita.
Kaks korda toimus see pühitsemine: esiteks Jehošua võidu ajal, teiseks tulek Pühale Maale Ezra ajal. Tora seaduse pühitsemine Jehošua ajal oli ajutine – kui juudid pagendati Babülooniasse, kaotas maa on püha staatuse. Pühitsemine Ezra ajal oli alatine, see jäi kehtima ka pärast Teise Templi hävitamist ja juudi rahva hajutamist mööda maailma. Tänapäeval on pühad piirid, mille sees kehtivad need seadused. Need olid juutide maa piirid Teise, mitte Esimese Templi ajal.
Maimonid selgitab, et kuna esimene pühitsemine oli vallutamise tulemus, siis see kehtis täpselt nii kaua, kuni juudid suutsid oma positsioone säilitada. Seevastu teine pühitsemine ei olnud seotud poliitilise iseseisvusega ja ei sõltunud sellest. Ja seetõttu kui meilt võeti maa ära teine kord, tema püha staatus ei vähenenud sugugi.
And või pärandus
Rogatševi gaon (kuulus teadlane ja Tora tark, rabi Josef Rozen, 1858-1936) vastandab need kaks mõistet. Tora nädala peatükis “Lech lecha“ 13. osas loeme esimest korda Avraamile antud lubadusest: „... Kogu selle maa, mida sa näed – annan sulle ja sinu järglastele igaveseks.“ 15. punktis Ta kinnitab Avraamile antud lubadust. Siin ilmub esimest korda sõna „päranduseks“, mida kasutatakse Iisraeli ja Püha Maa suhtes. Tora seaduse järgi võib and olla ajutine, pärandus aga on alati alaline. (Seadus räägib: inimene võib anda teisele inimesele oma põllu 20 aastaks, pärast seda võib selle anda kellelegi teisele. Kuid kui ta ütleb: „Minu poeg pärib selle põllu 20 aastaks, siis sellisel avaldusel ei ole juriidilist jõudu, sest andi võib peatada, kuid pärandust mitte.) 13. peatükis, kui J-mal tõotab anda maa Avraami järglastele, kehtib Jehošua maa vallutamise kohta, ning seda andi on võimalik tagasi võtta. 15. peatükis on jutt Ezra tulekust Pühale Maale, see on juba pärandus, järelikult on see igavene.
Sõnad „and“ ja „pärandus“ väljendavad nende kahe sõna tähendust Püha Maa omandamisel. Anni puhul oleneb anni ja tema omaniku suhe andja tahtest. Andja määrab kindlaks ka annetuse kehtimise aja. Teisest küljest aga õigus pärandusele on pärijale piiramatu. Pärand on tema oma alatiseks mitte seepärast, et see anti temale, vaid seepärast, kes ta on ise. Ja mitte mingisugused välised asjaolud ei saa pärandust mõjutada.
Maa andmine Jehošua ajal oli väliste sündmuste – maa vallutamise tagajärg. Sellepärast, nagu ka and, see kehtis täpselt nii kaua, kui kaua kehtis teda esile kutsunud faktor. Kui maa omandamise viljad olid kadunud, läks kaotsi ka jumalik Püha Maa staatus.
Ezra ajal juudi rahvas pühitses Püha Maa mitte vallutamise, vaid sinna elama asumise teel. Sel viisil oli Püha Maaga loodud lahutamatu side, mis ei sõltunud sõjalisest võimsusest või poliitilisest juhtkonnast. Viimasel juhtumil juudid olid nagu pärijad, nende sidemed Püha Maaga olid sisemised, põhjustatud sellest, kes nad ise olid. Ning Püha Maa pühitsemine nagu ka pärimine ei kaotanud oma jõudu ka siis, kui rooma armee ajas juudid nende maalt minema.
Maa nagu elu
Nagu räägivad meie targad, oli loomise eesmärk selles, et J-mal otsustas tulla elama füüsilisse maailma. See tähendab, et inimene võib pühitseda materiaalsust ja muuta selle „J-mala koduks“, paigaks, kusTema olemus leiab reaalse väljundi. Võib öelda, et katse maa vallutamiseks ja omandamiseks ning hiljem tema muutmiseks Pühaks Maaks ongi olulisim ja keskseim ülesanne maapealses elus
On olemas kaks peamist maa pühitsemise teed – „allutamine“ I Templi ajal ja „asustamine“. sinna elama asumine II Templi ajal. Täpselt samuti on kaks teed elu pühitsemiseks makrokosmose tasandil, need vastavad inimese kahele seisundile – tsadik ehk inimene, kes käitub absoluutselt õiglaselt, ja baal-tšuva – inimene kes kahetseb ja pöördub J-mala juurde. Kui vaadata neid termineid kitsamas tähenduses, siis püha inimene, tsadik on see, kes kõrgeimal määral kannab ja loob headust, tema käitumine on laitmatu, tema iseloomus ei ole ühtegi negatiivset omadust. Baal-tšuva aga peab igavest võitlust negatiivse algega endas ja ümbritsevas maailmas. Nagu õiglane, nii ka patukahetseja osalevad materiaalse maailma pühitsemises. Tsadik mõjutab maailma väljastpoolt. Talle on võõrad materiaalse maailma mured ja lõksud, ta kiirgab headust ja allutab pimeduse jõude oma ereda valgusega. Kuid kuna jutt on mõjust, mis tuleb väljastpoolt, siis selle valguse mõju kestab nii kaua, kui kaua tsadik seda toidab. Maailm ise jääb muutmata. Baal-tšuvaa aga muudab maailma seestpoolt. Ta tunneb materiaalse maailma ahvatlusi, kuid suudab ennast ületades neile vastu panna. Maailm saab pühitsetud seestpoolt.
Olles sündinud Siinail, olles formuleerunud põlvkonna vaimses kookonis, rännates mööda kõrbe, ei olnud meie rahval sidet Püha Maaga, loodud materiaalse maailmaga. Tulemusena me vallutasime Püha Maa, mõjutasime seda väljastpoolt. Kuna see oli vallutamine, mis oli meile määratud Kõrgemalt, säilis maa pühadus nii kaua, kui säilis vallutus. Kui me pöördusime ära J-malat, kaotasime oma vaimse alge, seega kaotasime ka maa ning maa kaotas oma pühaduse.
Babülooniast me tuli tagasi oma maale kui rahvas baal-tšuva. Me olime allunud materiaalsetele ahvatlustele, kuid kui asusime elama Pühale Maale, siis meie eesmärk ei olnud enam seda vallutada ja allutada, vaid teda arendada seestpoolt, vallandada tema potentsiaal J-mala elupaigana. Seekord meil õnnestus luua maa pühadus püsivalt ja igaveseks, et isegi kui meie üleastumised sundisid meid Pühalt Maalt lahkuma, jääb tema ikkagi pühaks, sest ka kõige tugevamad armeed, kurjuse jõud ei suuda võtta temalt tema pühadust, mis oli pärandusel, mille olime saanud oma esivanemailt.