Saatuse karussellil
Ükskord tuli keegi uhke ja rikas noor kaupmees külla suure hassiidi õpetaja, Rabi Isroel Baal Šem Tovi juurde.
Reeglina inimesed püüdsid pääseda audientsile Baal Šam Tovi juurde, et saada temalt juhiseid, kuidas teenida Kõigekõrgemat, või nõuandeid ja õnnistusi materiaalsetes küsimustes. See noormees selgitas aega kaotamata, et tal ei ole millestki puudu, tal pole probleeme, mis vajaks kellegi abi kõrgemalt või õnnistamist. Tal olevat tulusad äriasjad ajada naaberlinnas ja kuna vahemaa ei olnud suur ja et ta oli kuulnud palju imelugusid hassiidi Rebest, siis uudishimu tõi ta tema juurde. Ta tahtis oma silmaga näha seda meest, kellest nii palju räägitakse.
„Mis siis ikka,“ ütles talle Baal Šem Tov, „kui te tõesti tunnete, et ma ei saa teid milleski aidata, võibolla te jääte veidikeseks ajaks, et kuulata üht lugu?“ Noormees nõustus ja Baal Šem Tov alustas oma jutustust. „Kunagi ammu elasid kaks meest, lapsepõlvesõpra, kes olid lahutamatud, kuni nad kasvasid koos. Kui nad said suureks, läksid nende teed lahku. Üks neist sai rikkaks, teine aga oli väga vaene. Selleks et päästa oma pere näljast, otsis vaene mees oma lapsepõlvesõbra üles ja palus temalt abi. Too vastas kõhklemata: „Kas me ei lubanud lastena, et jääme sõpradeks alatiseks ja jagame kõike, mis meil on?“ meenutas rikas mees ja pakkus talle kohe poolt oma varandusest.
Nagu tihti elus juhtub, fortuuna õnneratas võib hakata liikuma vastupidises suunas – see, kes enne oli olnud rikas, jäi vaeseks, samal ajal kui sõber, kellele ta oli kunagi andnud poole oma varandusest, sai edukaks ja jõukaks. Olles kindel, et ta võib loota oma kunagise sõbra abile samuti, nagu oli hädapäevil abistanud teda, otsis vaeseks jäänud sõber oma kaaslase üles ja selgitas oma olukorda. Rikastunud mees aga polnud nõus temaga midagi, ka väikest osa jagama.
Mõne aja pärast toimus uus pööre: vaene sai rikkaks ja rikas jäi vaeseks, kumbki läks tagasi oma esialgsesse olukorda. Ja juhtus uuesti, et see, kes oli keeldunud andmast oma sõbrale väikestki osa oma varandusest, läks ise andestust ja abi küsima. Rikkaks saanud mees andestas kergesti oma sõbrale, kuid nõudis, et too annaks talle kirjaliku kohustuse, et jagab temaga oma vara, kui ta peaks seda veel kunagi vajama.
Taas uus saatusepööre. Kuid mees, kes oli andnud kohustuse, keeldus seda täitmast ning tema sõber jäi koos oma perega ilma ühegi krossita tänavale.
Möödusid aastad. Mõlemad sõbrad surid.Ja siis nad seisid Kõrgema Kohtu ees, et anda aru oma tegudest eluajal. Egoisti ihnsus lasus raske koormana tema õlul ja ta mõisteti süüdi, sel ajal kui hea ja andestav sõber mõisteti õigeks ja saadeti paradiisi, kus teda ootas igavene autasu. Hea sõber ei suutnud ka siin leppida sõbra hinge karistusega. Ta pöördus Taeva Kohtusse ja palus seal tema eest, ehk too küll käitus egoistlikult ja häbitult temaga, kuid ta armastab endiselt teda ega suuda näha, et too saab tema pärast kannatada.
„Taeva kohtus tõusis lärm,“ jätkas Baal Šem Tov oma jutustust. Kindlasti oli see üks väga harv juhus. Leiti, et ainuke õige lahendus on saata mõlemad tagasi maale, et anda patusele veel üks võimalus lunastada oma süü. Nii saadeti patune maale uhke rikka kaupmehena, teisest aga tehti tavaline tänavakerjus.
Nii juhtus, et ühel ilusal päeval hea kerjus koputas rikka mehe uksele, paludes temalt almust toidu tarvis. Ta ei olnud juba pikka aega midagi söönud ja oli näljasurma äärel. Kuid ta aeti julmalt minema. Kerjus suri....
Sel momendil rikas mees suutis vaevu rääkida. Pisarad voolasid ta silmist, vaevu suutis ta öelda: „Jah... Eile... Eile ajasin ma kerjuse ukse taha... Aga pärast kuulsin, et ta leiti tänavalt surnuna. Kas see.... tema oligi kerjus teie loost?“
Vastata polnud vaja. Pisarad voolasid mehe näol, ta oli murtud häbist ja kahetsusest. Ta tahtis teada, mida saaks teha, et lunastada oma süü.
Baal Šem Tov selgitas, et tema endisest sõbrast, kerjusest, jäi maha lesk ja vaeslapsed ja selleks, et lunastada oma süü, ta peab minema nende juurde ja andma neile kolm neljandikku oma varandusest.