Visiit Rabaniti juurde
Dvora Keitak
Ma sündisin Minneapolises, Minnesota osariigis, konservatiivses juudi peres. Õppisin riiklikes, kuid ka juudi koolis. 1976. a., 17aastasena reisisin Iisraeli, selle sõidu korraldas Juudi Teoloogiline Seminar, New Yorgi konservatiivne ješiva.
Iisraelis elasin religioosses kibutsis, sest konservatiivseid kibutse ei olnud. Seal ma hakkasin pidama šabatti ja sain rohkem teada judaismist. Tahtsin šabatti pidada ka hiljem koju naasnuna. Pöördusin selles küsimuses habadi poole. Helistasin Ljubavitše Rabi Moše Fellerile ja ütlesin: „Tulin äsja tagasi Iisraelist ja tahaksin minna šabatiõhtule.“ Ta rõõmustas ja vastas: „Tule ja võta ka sõbratarid kaasa.“ Kuna keegi mu sõbrataridest ei olnud huvitatud šabati tähistamisest, läksin üksinda.
Sellest šabatist jäi imeline elamus ning asudes õppima ülikooli, käisin šabati ajal külas erinevates religioossetes peredes. Järgmisel suvel astusin New Yorgi habadi seminari, sest olin otsustanud pühenduda Tora õppimisele.
Mu vanemad olid selle vastu. Nad olid väga rahulolematud. Ka mu õdedele-vendadele see ei meeldinud ja ka teised sugulased ei olnud minu kavatsustega nõus. Mu sõbrannad aga praktiliselt katkestasid minuga suhtlemise. Seminari jõudes tundsin ennast väga üksikuna.
Kord istusin üksi oma kurbade mõtetega ühiselamus, sest isegi rääkida ei olnud mitte kellegagi. Järsku mõtlesin: „Aga mis oleks, kui räägiksin Rabanitiga?“ Rääkisin sellest mõttest kahele toakaaslasele. Kirjutasime kirja, milles ütlesime, et me ei ole küll seda väärt, kuid seda enam tahaksime temaga kohtuda. Suundusime selle kirjaga Rebe ja Rabaniti maja juurde Presidendi tänaval, panime kirja postkasti ja põgenesime.
Paar päeva hiljem tuli minu juurde seminari kokk missis Galperin ja küsis sosinal: „Kas sa kirjutasid Rabanitile?“
Mu süda lõi tugevasti ja ma mõtlesin: „Kõik. Mind palutakse seminarist lahkuda. Olin siin käinud kolm kuud ja nüüd mind lihtsalt visatakse välja.“
Vastasin jaatavalt. Minu hämmastuseks ta ütles hoopis: „Rabanit tahaks sinuga ja su sõbrannadega kohtuda.“
Järgmisel päeval läksime koos sõbrataridega ja missis Galperiniga Rebe maja juurde. Andsime kella. Ukse avas väga pisike, kuid suursugune ja elegantne naine. Tema oligi Rabanit Haja-Muška! Mäletan, et ta kandis ilusat heledat kleiti, parukat ja parukal heledat salli.
Ta tervitas meid, võttis meie mantlid ja viis meid söögisaali, kus laual olid peened portselan- ja kristallnõud – nagu kuninglikul vastuvõtul. Istusime. Meile pakuti küpsiseid ja mahla. Oli näha, ta ta oli pingutanud, et võiksime end tunda oodatud külalistena.
Peale tutvumist esitas ta meile mõned küsimused. Arvasime, et ta küsib meilt, kuidas jõudsime judaismini, sest olime ju kõik mittereligioossetest peredest. Tema küsis meilt hoopis, mida me teeme, mis meid huvitab, missugust muusikat armastame. Ta küsis samuti, kas me räägime jidišit, sest see võimaldaks meid kõikjal maailmas suhelda teiste juutidega.
Missis Galperin oli kaasa võtnud mõned fotod, mis olid hiljuti tehtud ühe seminaris õppiva tütarlapse pulmas, Rabanit vaatas neid kaua. Oli näha, et ta rõõmustas väga selle tütarlapse ja nende fotode pärast.
Kui olime söönud, tõi ta meile palveraamatu, et loeksime õnnistuse, mida tuleb öelda pärast söömist. Alles hiljem sain teada, et see oli tema isa vana palveraamat, mis kuulus eelmisele Rebele Rabi Josef-Itshak Šneersonile.
Olime seal üle tunni, kuid Rebenit ei sõna ega pilguga vihjanud, et meil oleks aeg minna. Pärast õnnistuse lugemist oli see lihtsalt loomulik. Enne lahkumist näitas ta meile imelist kuldset gloobust, mille talle oli kinkinud habadi naisteorganisatsioon. Sellel olid briljantidega tähistatud habadi keskused kogu maailmas. See kingitus oli talle väga tähtis ja ta tahtis meile seda näidata.
Lahkudes palus ta meid mitte kellelegi meie visiidist rääkida. Arvan, et ta ei tahtnud, et teda oleks ülekülvatud samasuguste palvetega, see aga tegi meie külaskäigu veelgi erilisemaks. Tänu sellele mu vaim muutus erksaks, kui varem tundsin tihti üksindust, siis nüüd olin otsekui üles tõstetud.
Aastaid selle päeva üle mõtiskledes olen hakanud veel rohkem hindama Rabaniti tarkust ja geniaalsust. Igaüks tema asemel oleks pärinud meie elu kohta, kuidas saime religioosseteks, mis tõi meid usu juurde ja seminari, kuid Rabanit küsis hoopis asju, mis puudutasid meie elu ja huvisid. Ta suhtles meiega suure austuse ja delikaatsusega. Ta toetas mind, andis mulle jõudu, tema eeskuju aga õpetas mulle, kuidas käituda kohates teisi inimesi. See aga aitab meid väga meie töös, kes me oleme Rebe saadikud.
Tõlkis Jakov Hanin