Tsüklist „Leek ei põleta sind“
„Karistused juutidele rikkumiste eest Pühal Maal Iisraelis“
Esimese pagenduse põhjused
Rabi Itshak Zilber ( lühendatult) www.toldot.ru
Ebajumalateenimine
Kui tuli aeg, mil juudid pidid ületama Jordani ja minema Iisraelimaale, käskis J-mal neid hävitada sel maal ebajumalateenimine: kõik paganlikud jumalakujud, ohvrikohad, „pühad“ puud“, mida kohalikud rahvad kummardasid.
Rahva juht, Moshe õpilane Jehoshua bin Nin, soovitas Iisraelis elavatele inimestele järgmisi tingimusi: see, kes tahab lahkuda maalt vabatahtlikult, võib seda teha takistamatult, see, kes tahab seal elada, peab täitma Noa seitset käsku, mille Kõigekõrgem andis kogu inimkonnale: mitte tappa; mitte röövida; mitte astuda intiimvahekorda lähisugulaste ja abielus naistega; mitte tegelda intiimselt samasooliste ja loomadega; mitte süüa veel hingavalt loomalt võetud liha; mitte teenida ebajumalaid (tihti oli iidolikummardamine seotud inimohverdusega. Kaananlased (nii nimetati kõiki Iisraelis elavaid rahvaid enne juutide tulekut ) müürisid selle vundamendi sisse „oma kodu kindlustamiseks“ oma esiklapsi või vaenlastest vange. Selline barbaarsus eksisteerib veel tänapäevalgi. Näiteks uputati Brasiilias „jumalate auks“ kaheksa last. Palju inimohvreid nõuab iidolikummardamine Indias.
Neile, kes ei lahkunud Iisraelist vabatahtlikult või ei võtnud endale kohustuse täita Noa seitset käsku, kuulutati sõda....
Meie esiisad rikkusid seda nõuet ja jätsid Iisraeli elama paganrahvaid, hiljem aga harjusid nende eluviisidega, võtsid üle nende kombeid....
Palves „Šma“, mida usklik juut ütleb kaks korda päevas, on öeldud: „Hoidke oma südant ahvatluste eest, et te ei patustaks ega hakkaks teenima ja kummardama teisi jumalaid, (muidu) vihastab teie peale Is-and ja sulgeb taevad ja ei tule vihma ning maa ei kanna vilja, ning te kaote varsti sellelt õnnistatud maalt, mille Is-and teile annab...“ (Dvarim, 11:16,17). Siin on väga selgelt öeldud: kui te ei ela Tora seaduste järgi, tulevad ikaldused, põud, nälg. Rahval pole enam jõudu anastajate vastu „ja te kaote kiiresti sellelt õnnistatud maalt“. Nii on juhtunud kahel korral: kui maa vallutati ja elanikud aeti Balülooniasse, teist korda juhtus see roomlaste käe läbi.
Tekib küsimus, miks Kõigekõrgem karistab juute surmaga, pagendusega, miks Ta neid nii rängalt karistab? Kas teised rahvad on vähem patused? Tora annab sellele selge vastuse: iisraellased peavad olema püha rahvas, kes viib kõigile rahvastele usu Ainu-J-malast, õiguse ja õigluse. Is-sand kutsub Iisraeli oma armeeks. Sõjamees peab valvel olema päeval ja ööl, kuumuses ja tuisus. Kui tuleb käsk, ta vastab: „Saab tehtud!“ Selline peab olema iga juut. Ja täpselt nii, nagu karistatakse armees sõdurit ja ohvitseri käsu täitmata jätmise ees, nii karistab J-mal Oma rahvast.
Prohvet Amos pöördub J-mala nimel juutide poole: “Ainult teid olen ma armastanud. Kolm korda tõotasid juudid olla ustavad J-malale enda ja tulevaste põlvkondade nimel: Siinai mäel, kus sõlmiti leping Kõigekõrgemaga; Moshe surma eel, kui rahvas valmistus sisenema Pühale maale; Šhemis, Grizimi ja Eivali mägede vahel. Kui juut täidab oma tõotuse – saadab I-sand neile Oma õnnistuse, kui aga rikub – saab karmilt karistada. Kui nad aga ütlevad: „Mille pärast I-sand, meie J-mal, tegi seda, siis Sa vastad neile: „Sellepärast, et te hülgasite minu ja hakkasite teenima teisi jumalaid omaenda maal, hakkate teenima võõraid võõral maal.“ (Jermijahu, 5:19). Kuid siiski ei ole teie saatus nagu teistel rahvastel: kuigi Looja teid karmilt karistab, ei hävita Ta teid: „Ma karistan teid, kuid ei hävita.“
Liiderlikkus
Pärast keelatud intiimsuhete loetelu (meestega, loomadega, lähisugulastega, abielus naistega, oma naisega menstruatsioonist puhastumiseni mikves) kirjutatakse Toras: „Ärge rüvetage endid kõige sellega, sest nii rüvetasid endid rahvad, kelle Ma ajan ära teie ees. Nii sai rüvedaks maa, millelt ma nõudsin välja kahjutasu selle eest, ning sülitas välja maa oma elanikke...Kuid ei sülita maa välja teid, kui te seda rüvetate, nagu ajas välja rahvad, kes olid enne teid.“ (Vaikra, 18:24,28).
Raši (r Shlomo Itshaki, 1040-1105), Tora väljapaistev kommentaator, rääkis Iisraelimaast kui Pühast maast, mis on mõeldud elamiseks pühale rahvale, mis nagu kuningatütar ei talu halba toitu: sellest läheb tal süda pahaks. See maa ei talu kõlblusetuid inimesi, kes talitavad Kõigekõrgema tahte vastaselt.
Küsitakse, miks pühiti maa pealt Soodom ja Komorra? Ning nende kunagises asupaigas laiub nüüd Surnumeri, kus puudub igasugune bioloogiline elu? Sellepärast, et selle linna elanikud olid suured patused. Nende peasüü oli julm käitumine teelistega, kes sattusid linna: neile keelati anda öömaja, toitu ja jooki, linlasi, kes rikkusid neid keelde, loeti kurjategijateks. Kõigi pattude seas, mis oli iseloomulik sealsele rahvale, oli ka kõige vastikum neist, kõlvatus, liiderdamine. On teada, et selised patud olid omased ka teistele rahvastele. Miks siis J-mal oma vihas hävitas just need kaks linna? Teine suur teadlane Tora alal, Ramban (Rabi Moshe ben Nahman 1194-1270) ütles: „Tea, et karistus tabas Soodomat Iisraelimaa eriolukorra pärast maailmas: see maa ei talu alatuid inimesi, need ta sülitas välja – patuseid J-mala ja inimeste silmis. Kõigekõrgem tahtis, et need kohad oleksid juutidele, tulevastele Iisraeli elanikele meeldetuletuseks: kui nad teevad pattu, siis muutub Iisraelimaa selliseks, nagu oleks ta kaetud väävli ja soolaga, nagu oleks seegi maa põletatud, nagu juhtus Soodoma ja Komorraga... mille J-mal hävitas oma vihas. Ka mujal elas halbu ja patuseid rahvaid, kuid J-mal ei teinud neile seda, mida Soodomale ja Komorrale. „Oli rahvaid isegi rohkem patuseid kui kaananlased, kuid neid maa ei ajanud välja, erinevalt neist, kes elasid Iisraelimaal.“
Rabi Saadja-gaon (882-942) oma raamatus „Sefer haemunot vehadeot“ selgitab, et iga heategu ja iga patt mõõdetakse vastavalt nende toimumise ajale ja kohale: kas seda tehti tavalisel päeval või Lepituspäeval (Jom Kippur), kodus, sünagoogis või Templimüüri ääres. Eelöeldust järeldub: iga Iiraelimaal tehtud tegu, head või paha, hindab Kõigekõrgem eriti rangelt – eriti siis, kui tegu on juutidega.
Kaananlastega läbikäimine ei toonud juutidele head ka sugudevahelistes suhetes. „Maa on täis hooramist ...“ ütles Jermijahu, kes paljastas oma rahva patte (23:10). „Sinu pinnal tehti pattu...Sinu isa alastus paljastati, niida muudeti autuks (nida – naine menstruatsiooni algusest kuni rituaalse puhastumiseni mikves – spetsiaalses basseinis). Keegi tegi jõledusi lähedase naisega, keegi rüvetas oma pruuti patuga, keegi häbistas oma õde, oma isa tütart.“ (Hesekiel, 22:9-11). Kallilt on maksnud juudid, kes otsustasid mitte elada Tora seaduste järgi, vaid oma loomalike instinktide järgi, oma pattude eest - kogu rahva äraajamisega Iisraelimaalt.
Verevalamine
Verevalamine – tapmine, mõrvamine – on eriti raske patt, kuid kahjuks on juudid ka selle oma naabritelt üle võtnud. „Nii ütles Is-and J-mal: see, kes valab verd, see tunnistatakse süüdi.“ – Hesekel 22:3,4.
Kuidas! – ütleb Kõigekõrgem. Varastada, tappa, liiderdada, minna mööda tõotusest ja teenida Baali ...Ja siis tulla seista Minu ees Pühas Templis, millel on Minu Nimi, ja öelda: „Me oleme päästetud!“, et uuesti teha kõiki neid jäledusi?! (Jermijahu 7:9,10). Verevalamine oli üks raskemaid patte, mille pärast J-mal lubas Templi hävitada, ning Shina (J-mala kohalolek) jättis Iisraeli rahva maha. Rahva seas, kelle hulgas on tapjaid, ei ole kohta J-malal. On öeldud: „ ...sest veri rüvetab maad... ära rüveta maad, mille peal te elate ja kus Ma asun, sest Mina, Is-and asun Iisraeli poegade seas.“ (Bemidbar, 35:33,34)
Alati on olnud neid, kes arvasid, et meile, juutidele piisab pidada mõnesid käske, ilmuda vahetevahel J-malateenistusele – ja selle eest annab Kõigekõrgem meile kõik ülejäänu andeks. See on sügav eksitus!“ Kas selles või teises maailmas järgneb karistus igale patule ning seda vältida saab vaid siira kahetsusega ja õige elustiiliga.
Laupäeva mittepidamise ja 7. aasta kohta käivate seaduste rikkumine
“Minu pühapaiku te põlgasite ja minu laupäeva te rüvetasite,“ (Hesekiel 22:8) Tora keelab harida maad igal 7. aastal. „Kui te tulete maale, mille Ma teile annan, puhkab maa igal 7. aastal....Kõik, mis kasvas 7. aastal, ei kuulu maa peremehele. Ta võib sealt vaid nagu iga möödujagi võtta söögiks vilju. Vaikra raamatu 26. peatükis räägitakse juutide esimesest pagendusest Iisraelimaalt: ja maa puhkab nende pagenduse aja kõigist neist aastatest, kui ei antud talle aega puhata. On täpsed arvulised tõestused aastate kohta, mil ei antud maale puhkust ja täpselt nii kaua – 70 aastat kestis Babüloonia pagendus. „Kui täitub 70 aastat Babüloonias, tuletan teid meelde ja täidan Oma sõna teie tagasituleku kohta sellele maale.“ (Jermijahu, 29:10)
Korduvalt hoiatas Kõigekõrgem juute Esimese Templi päevil Oma prohvetite Hosea, Jeshajahu, Jermijahu, Jeheskeli kaudu, öeldes, mis juhtub rahvaga, kui see ei lõpeta J-mala teotust, kõlvatust, altkäemaksuvõtmist, laupäeva ja 7. aasta rikkumist, verevalamist, kuid rahvas ei võtnud neid kuulda. „Nad solvasid J-mala saadikuid ja ei pannud tähele Tema sõnu ning naersid Tema prohvetite üle, kuni tõusis Is-anda viha Oma rahva peale ning Ta ei andnud neile andeks. Ja tõi Ta nende peale kuningas Haldei, ja see tappis mõõgaga Tema rahvast nende Templis ega halastanud ei noormeestele, neidudele, elatanutele ega vanuritele.“ (Divrei hajamim, 36:15-17) Ning need, kes ellu jäid, aeti ära Pühalt Maalt, täpselt, nagu oli ennustatud.
Teise pagenduse põhjused
Teise Templi ajal ei olnud juutide sead ei iidolikummardajaid ega kõlblusetust, ei valatud verd, ei rikutud shabatti ega 7. aasta seadusi – juudid olid nakatunud teise tõvesse: üksteise põhjuseta vihkamisse. Ebakõlad rahva seas olid eriti suured enne roomlaste rünnakut Jeruusalemmale. Ühed arvasid, et tuleb võidelda anastajate vastu viimase veretilgani – saagu mis saab. Teised kinnitasid, et vastupanu on mõttetu ning võib viia enamiku rahva hävitamiseni ning ellujäänute pagendamiseni. Sõja pooldajad nimetasid teise leeri esindajaid reeturiteks; pahaloomuline vihakasvaja levitas oma metastaase juudi rahva seas. Talmud räägib: „Kuid miks hävitati Teine Tempel – kui rahvas õppis Torat, täitis käske ja tegi head? Põhjuseta vaenu pärast. See ütleb, et põhjuseta vihkamine kaalub enam kui kolm suurt pattu koos: iidolikummardamine, liiderdamine ja verevalamine.“ (Joma, 96) Nimelt see patt viiski Teise Templi hävitamiseni Rooma anastajate poolt, nii vastupanu pooldajate kui nende vastaste hukkumiseni, ellujäänud aga saadeti ligi 2000aastasesse pagendusse.
Tora igas sõnas, igas tähes on peidus mõte ning teksti võrdlev analüüs aitab meil paremini mõista öeldu olemust. Tekib küsimus: miks on ennustused juutide pagendusest Iiraelimaalt kahes kohas Toras: 26. Peatükis Vaikra raamatus ja 28. Peatükis raamatus „Dvarim“? Rambam vastab sellele küsimusele nii: jutt on kahest pagendusest. Vaikra ennustab juutide pagendust babüloonlaste poolt, kuid Dvarim – roomlaste poolt. On huvitav, et sõnade arv, mis räägib esimesest pagenduses Vaikra raamatus on 390. (Vaikra, 26:14-43). Nagu mäletame, patustas Iisrael 390 aastat, mille eest saigi karistada. Kuidas kirjeldab Tora maa vallutamist roomlaste poolt? „Võõras, kes hakkab elama teie seas, tõuseb üha kõrgemale ja kõrgemale, aga teie laskute üha madalamale ja madalamale.“ (Dvarim, 28:43) Rooma ametnikud, kes tulid Iisraelimaale elama, haarasid endale tasapisi kõik võtmepositsioonid, tõrjudes juudid välja. Täitus ka järgmine prohveteering: „Tõstab Is-and sinu üle rahva kaugelt, maailma äärelt, nagu kotka, kes lendab sinu peale...“(Dvarim, 28:49). Jutt on siin mõistagi roomlastest – kes elasid kaugel Iisraelist, kelle sümboliks on kotkas. Iisraeli kümne suguharu pagendus Assüüriasse ja Judea juutide pagendus Babülooniasse toimus lähedal elavate rahvaste kätega, mille keelt meie esivanemad tundsid. Siin on jutt „jultunud rahvast, kes ei austa vana ega halasta noorele. Ja ta sööb ära sinu karja ja sinu maa viljad, kuni sul ei ole midagi, ta ei jäta sulle viljatera ega viina ega oliiviõli... kuni on su lõplikult purustanud. Ja ta viib sind ära kõigist sinu linnadest, mille annab sulle Is-and sinu J-mal.“ (Dvarim, 28:50-52).Ta viib sind ja sinu kuninga, kelle sa endale paned, rahva juurde, keda ei sina ega su isad ei tunne.“ (Dvarim, 28:26). See on huvitav väljend: kelle sa endale paned. Juutidel ei olnud vaja kedagi „endale panna“, kõik juudi kuningad tulid Davidi soost, kelle võidis ametisse prohvet Shmuel J-mala käsul, tema järglastele andis Kõigekõrgem igavese valitsuse Iisraeli rahva üle.
Hämmastav, millise täpsusega on Tora ennustused täitunud ja täituvad edaspidigi. Viimaste aastakümnete Tora-rullide leiud Massadal, kumrani käsikirjad – on ümberlükkamatu tõend ajaloo kohta ning Kirjaliku Seaduse tõesuse kohta.
Ajaloo õppetunnid
Meie rahva ajalooline kogemus tunnistab, et neil aegadel, kui juudid elasid Tora seaduste järgi, tulid nad auga välja igast katsumusest, sest nendega oli Kõigekõrgema arm. Piisab, kui meenutada Davidi valitsusaega, kui Iisrael pidas võidukaid sõdu, ning järgmenud 40 aastat rahu ja õitsengut kuningas Shlomo valitsuse ajal.
Pärast viimase surma läks võim tema pojale Rechavamile, ning „tema jättis Is-anda Tora ja kogu Iisrael koos temaga.“ (Divrei hajamim II. 12:1). Siis tungis maale Egiptuse valitseja Šišak oma hiigelarmeega ja piiras sisse Jeruusalemma. Kui Iisraelis valitsesid J-mala-kartlikud kuningad, oli maal rahu ja õitseng. Kui tulid võimule kuningad-ebajumalakummardajad, algasid sõjad ja nälg. Eredaks näiteks sellele on Iisraeli kümne põhjapoolse suguharu ajalugu: valitsused vahetusid pidevald, rahval polnud rahu alatistest sõdadest. Juuda kuningas Ahaz rajas ebajumalateenimise, keelas Seaduse õppimise. Tema valitsusaeg on täis ebaõnnestunud sõdu, vaid ühes neist tapeti 120 000 juuti, teiste seas ka üks Ahazi poegadest. Kui ta suri, tuli võimule tema poeg Hizkijahu, kes kohe viis sisse üldise Tora õppimise sõdadest purustatud maal. Tulemuseks kahetsas rahvas ja tuli tagasi oma J-mala juurde, saabusid rahu ja õitsengu aastad.
Igale inimesele tasutakse tema tegude järgi tavaliselt siis, kui tema hing lahkub sellest maailmast. Sellega selgitatakse fakti, et kurjategijatel on küllalti tihti hea elu, kuid head inimesed kannatavad sageli. Kuid juutidele, kes elavad Iisraelis, lubas Kõigekõrgem tasuda juba selles maailmas hea eest, Tora seaduste täitmise eest, samuti tabab neid karistus selles elus. Ramban räägib, et nii õnnistus kui needus, mis tabab Iisraelis elavaid juute, on üks varjatud imesid, sest loodusseadustes ei ole sellist otsest seost.
Kui juudid järgisid Torat – täitus prohveteering „ja näevad kõik maailma rahvad, et Is-anda Nimi on sinu kohal, ja sind kardetakse.“ (Dvarim, 28:10)