Šoa – holokaust. Jutustus Katastroofist

Põletatute tuhk elab hinges...“

Meenutab Jehiel Wiljam Fleišer

Wiljam koos tütrepoja Paveliga 

fleisher.jpgMinu elu väga lühidalt. Sündisin 1930.a. Ukrainas Krementšukis. Õppisin Mäeinstituudis ja töötasin mäeinsenerina Donetskis. 1955.a. tulin elama Eestisse. Töötasin lühikest aega Kiviõlis, edaspidi Tallinnas.

Nagu paljudel tollal oli jidiš meie kodune keel, emakeel. Meie pere oli religioosne, kus peeti kinni juudi traditsioonidest. Isa oli pärit Poolast, ema Vilniusest.

Meie peres oli 5 last. Kui algas II maailmasõda, jäime alguses oma perega sakslaste kätte. Meid päästis see, et väliselt me ei meenutanud juute, olime heledate juustega, siniste silmadega, rääkisime puhtalt ukraina keelt. Ükskord siiski kahtlustati, et oleme juudid, kuid õnneks sellega kõik lõppes.

Mu vanaisa oli pärit Poolast, tal oli 4 poega. Kaks poega sõitisid ära Ameerikasse, isa võeti armeesse. Vanaisa jäi pojaperega aga sõja alguses kohe sakslaste kätte. Nad kõik hukati.

Nende naaber sai sellest teada, tuli meie juurde ning rääkis, mida tehti vanaisa suure perega. Nii saime kohe teada, mis juhtus, ja põgenesime. Miks nii paljud juudid jäid sakslaste kätte ja hukati? Sest nad ei teadnud, et kohe sõja algul hakati juute hävitama, kuid meie saime sellest imekombel teada ja see meid päästis.

Põgenesime Harkovi suunas, oma dokumendid hävitasime. Ilma dokumentideta me ei saanud, julgenud kuhugile minna. Läksime üle 200 kilomeetri, palju käisime jala. Jõudsime ühte tupikjaama. Elasime sealses külas 2 kuud. Kord tulid meie juurde kohalikud politseinikud, nad ei teadnud, et oleme juudid ja ei olnud meie vastu agressiivsed. Ütlesime, et meie maja põles ära, oleme põgenikud.

Seekord pääsesime, kuid isa arvas, et kui sakslased tulevad, saavad nad niikuinii teada, et oleme juudid ja siis me ei pääse. Läksime edasi. Juhtus, et venelased lõikasid sakslased Voroneži juurest ära, jäime vene territooriumile.

Edasi viis meie tee Kesk-Aasiasse, Turkmeeniasse. Seal kimbutasid sõjapõgenikke haigused: malaaria, düsenteeria. Kes jäi ellu, see jäi. Paljud lapsed ja vanurid surid. Sõitsime loomavagunites, haiged surid teel. Jäime samuti haigeks, kuid siiski pidasime vastu.

Pärast sõja lõppu tulime tagasi kodupaika Krementšukki. Olid väga rasked ajad. 1946-47.a. oli Ukrainas hirmus nälg. Stalini käsul viidi vili ära ja inimesed jäeti nälga, paljud suridki nälga.

Pärast sõda sõitsin Poolasse, sinna, kus vanaisa oli elanud. Tahtsin täpsemalt teada nende saatusest. Naabrid rääkisid, et juudid koguti kokku ning neile öeldi, et nad viiakse getosse. Tegelikult viidi nad hiigelsuurde kraavi ja lasti kõik maha. Vanaisa oli jäänud ellu, sai ainult jalast haavata. Ta mattis juudi kombe kohaselt oma sugulased, tapeti kogu pere, sealhulgas palju lapselapsi.

Vanaisa päästis üks kohalik mees, politseinik Pjotr, kelle juures keldris  vanaisa kolm aastat elas. Siis ta suri. Tema surma täpseid üksikasju ma ei tea, Pjotr ütles, et mattis ta. Käisin ka tema haual.

Minu naine oli eesti juut, peaaegu kõik tema sugulased tapeti, naisel õnnestus isaga viimasel hetkel Venemaale põgeneda.

Olen mõelnud palju Katastroofi põhjustest, sellest, mis toimus, miks toimus. Saksamaal olid väga paljud juudid assimileerunud, saksameelsed, religioosseid oli vähe. Kõik tundsid end kindlalt ja keegi ei uskunud, et midagi nii kohutavat võib juhtuda.

Inimesed loomastusid, see, mis tehti, ei allu mõistusele, sellest ei ole võimalik aru saada. Püüan juhtunut mõtestada, valades oma mõtted luulevormi.

Holokaustieitajad ütlevad, et seda kõike pole olnud, et tapeti palju vähem inimesi. Kuidas nii? Ainuüksi minu sünnipaigas elas 17 000 juuti, kes kõik tapeti. Inimesed nägid seda oma silmadega. Ja nii oli kõikjal. Need, kes tapeti, neil ei õnnestunud kunagi oma peret luua, järglasi saada. Tegelikult tapeti palju enam kui kuus miljonit, tapeti ka mõrvatud juutide tulevik.

Nüüd, kui mul on võimalik elada juudi kommete kohaselt, käia kasvõi iga päev sünagoogis, elada uskliku juudi elu, mõtlen neile asjadele sageli. Olen oma mõtted ja tunded kirjutanud ka luuletustesse. Varsti on ilmumas Iisraelis mu uus luule- ja juturaamat.