Talmudi dialektika
Rabi Dov-Ber Haskelevitš
Sõna „dialektika“ on nüüdisaegses tähenduses seotud filosoofilise mõistega (looduse, ühiskonna, mõtlemise) areng, mis on tekkinud vastandite võitluse tulemusena. Selle sõna veidi vananenud tähendus on „oskus teha vaidlustes loogilisi järeldusi“. Meie kasutame terminit „dialektika“, et tõlkida iidset juudi mõistet „pilpul“, mille all mõistetakse talmudistide vaidlusi, kus teesise ja antiteesise rakendamisel saadakse seaduse lõplik formuleering.
Maimonid oma eessõnas Mišna kommentaaridele selgitab seadusetundjate erinevate tõlgenduste põhjusi. Kui ei olnud otsest viidet Mošelt selle kohta, kuidas kasutada konkreetset seadust praktikas, juhindusid targad loogilistest järeldustest seaduste kohta, nagu see oli Kirjades. Sellepärast kirjutab Maimonid, et Talmud, tuues ära erinevaid seisukohti ühe või teise seaduse suhtes, jälgib oponentide mõttekäike.
Erinevad arvamused olid juba selliste gigantide vahel nagu Hillel ja Šammai. See erinevus viis erinevate koolkondade tekkimiseni: Beis-Hillel ja Beis-Šammai (Hilleli kool, Šammai kool), kujunes välja kaks omavahel võistlevat ja tihti erinevatel arvamustel olevat koolkonda.
Talmudi kommentaatorid märgivad, et Hilleli ja Šammai vaadete erinevused lähtuvad ühest põhiprintsiibist: Šammai ja tema koolkond lähtuvad alati üldprintsiibist, samal ajal kui Hillel ja tema järglased võtavad vaatluse alla konkreetse üksikjuhtumi.
Ühes Talmudi juttudes räägitakse sellest, kuidas mees paganarahvast tuli Šammai juurde sooviga saada juudiks.
„Kui palju õpetusi on teil, juutidel?“ küsis ta.
„Kaks,“ vastas Šammai. „Üks on Tora, Pühad Kirjad, teine on suuline õpetus, Tora.“
„Ma võtan vaid kirjaliku Tora. Suulist Torat ma ei võta,“ ütles mitteusklik.
Šammai ajas selle mehe minema ja käitus kõigiti Seaduse järgi. Sest see, kes eitab kasvõi ühtki tähte Tora Seaduses, eitab kogu Torat. Nagu on kirjas Midrašis: „Kaob Salomoni põlvkond ja tuhandeid teisi, kuid ei kao mitte ükski täht Toras!“
See mees läks Hilleli juurde, kes võttis ta vastu ja hakkas kohe talle õpetama „alef-betti“, juudi tähestikku. „Alef, bet, gimel, dalet...“ õpetas ta teda. Järgmisel päeval ilmusid Hilleli õppesüsteemi arusaamatud muudatused: see, mis varem oli alef, oli muutunud daletiks jne. Mees paganarahvaste seast oli hämmastunud: „Aga eile õpetasid sa mind teisiti: see oli alef, aga see dalet?“
„Ja sina usud mind?“ küsis Hillel. Miks sa siis ei taha uskuda suulist Õpetust?“ See Hilleli lause veenis meest ja temast sai usklik“ juut.
Kirjalik Tora suulise Torata on mõeldamatu. Kui Tora oleks leitud kuskilt koobastest, me ei suudaks teda lugeda ning isegi ei teaks, mis see on. Suuline Õpetus selgitab Tora iga seadust detailselt, kus, millal ja kes peavad seda täitma. Hillel näitas uskmatule, et isegi tähestik, milles on kirjutatud Tora, saab talle arusaadavaks, kui ta õpib õpetaja juhendamisel, kes on oma teadmised saanud oma õpetajalt jne.
Siin näeme printsipiaalset erinevust Hilleli ja Šammai koolkondade vahel. Šammai tegutses Seaduse üldise ettekirjutuse järgi, Hillel aga juhtis tähelepanu konkreetsele inimesele, kes soovides juudiks saada, õpil Seadust õpetajalt ning Hillel püüab talle seda õpetada.
Kuid kellel on siiski õigus? Võiks vastata lihtsalt: see pole meie otsustada. Sest Hillel ja Šammai elasid ajal, kui suuline Tora anti edasi otsese katkematu traditsiooni kaudu Mošelt prohvetitele ja neilt vanematele.
Kord lubas rabi Jehošua endale õppetöös tekkinud vaidluse ajal öelda midagi mitte lugupidamatut Šammai kohta: „Mul on häbi kuulda teie sõnu, Bet-Šammai!“
Rabi juurde astus üks Šammai õpilastest ja selgitas talle oma õpetaja seisukohta. Rabi Jehošua ei suutnud endale oma sõnu andestada. Ta palvetas, et saaks andeks.
Šammai ja Hilleli koolkondade vaidlused kestsid rabi Gamlieli ajani. Ta kogus kõik targad kokku Javne linna, et arutada vaidlusaluseid küsimusi. Selleks kulus kolm aastat. Küsimused, milles ei jõutud ühisele arvamusele, pandi hääletusele. Kuna Hilleli koolkonna esindajaid oli rohkem, siis nende arvamused saidki Seaduse lõpliku formuleerimise aluseks.
Toras on öeldud, et tuleb lähtuda enamusest. Arvatakse, et vaidluste ajal kõlas taevane hääl: „Nii ühed kui teised (arvamused) on Elava J-mala sõna, kuid Seaduse aluseks saab Beit-Hilleli arvamus.“ See prohveteering on avastus nii Hilleli kui Šammai järgijatele. „Tora ei asu taevas,“ on öeldud Toras. Nagu kirjutab Maimonid on kommentaarides Mišnale, prohvet ei saa sekkuda Tora Seaduse arutellu sellepärast, et talle on arusaamine antud kõrgemalt. Võimalik on vaid loogiline järeldamine.
Šammai järeltulijatel oli eelis, mida tunnistasid ka Hilleli järgijad: nende õpetatus oli kõrgem. Hilleli õpilased esitasid alati kõigepealt Šammai õpetuse, alles seejärel enda oma.
Raamatus „Zohar“ räägitakse, et Halacha (Seadustik) aluseks on Bet-Hilleli koolkond vaid meie ajal. Mašiashi ajal hakkab kehtima Seadus Bet-Šammai alusel. Asi on selles, et Tora Seadus peab vastu mitmele tõlgendusele. Need erinevad arvamused näitavad, kuidas J-mala Sõna võib eksisteerida materiaalses maailmas. Nii ühtede kui teiste arvamus on Elava J-mala Sõna. Tol ajal, kui Hilleli ja Šammai koolkondade vahelised vaidlused veel kestsid, võis inimene valida endale ühe või teise neist ja elada selle järgi. Kuid selgus, et meie ebatäiuslik maailm ei suuda järgida Šammai koolkonna mudelit, see saab võimalikuks vaid Mašiachi ajastul.
Praegusel ajal kehtib Hilleli koolkonna tõlgendus. Esiteks on see alati lähemal üksikjuhtumisel. Teiseks on ta arvukam, kuigi Šammai kool on kvaliteetsem. Maailm, milles Seadustik eksisteerib, on samuti materiaalsem, kvantitatiivsem. Kvaliteet aga on rohkem vaimse maailma märk. Just sellepärast Mašiachi ajal, kui materiaalne maailm tõuseb hoopis kõrgemale vaimsele tasemele, hakkab prevaleerima Šammai koolkond.
Ajakirjast Lechaim