Pesahi püha seitsmenda päeva seadused ja tavad

 Juudi traditsiooni kohaselt on Pesahi püha seitsmes päev – Shvii shel HaggadahPesah (diasporaas aga ka kaheksas – Aharon shel Pesah) eriti püha. Tora ütleb selle kohta: „Esimeses kuus, neljateistkümnenda päeva õhtul on Pesahi püha I-sanda auks. Ja sellesama kuu viieteistkümnendal päeval on Is-anda auks hapnemata leibade püha ; seitse päeva sööge hapnemata leiba! Esimesel päeval olgu teil püha kokkutulek; ühtegi argipäevatööd ärge tehke! Seitse päeva ohverdage Is-andale tuleohvreid; seitsmendal päeval on püha kokkutulek, ühtegi argipäevatööd ärge tehke!“ („III Moosese raamat 23:5-8“). Seaduse järgi antud päev on justkui kogu Püha nädala kokkuvõte, kuigi seda iseenesest ei peeta iseseisvaks pühaks. Nii näiteks seitsmendal päeval – Shvii shel Pesah, veini sisseõnnistamisel – Kiduš, ei lausuta õnnistussõnu. Aja jooksul antud päeva pidustustele lisandusid huvitavad tavad, mis omakorda annavad sellele kordumatu rikkaliku kaloriidi. Tora kohaselt just Pesahi seitsmendal päeval läbisid juudid eluga Kõrkjamere ning olid tagaajava vaarao sõjaväe hukkumise tunnistajateks. Selle pärast püha ajal, sünagoogides üle kogu maailma loetakse tänuhümni - Shirat ha-Jam(Merelaul) mis jutustab vaarao sõjaväe hukkumisest, mida kirjeldab II Moosese raamat 14:21-15:19. Vastavalt – aškenaside, euroopa juutkonna traditsioonile, antud Tora katkendi lugemine toimub püsti seistes. Meie ajal on Shirat ha-Jam hommikupalve tähtis koostisosa. See tava tekkis Eretz Israel’is - Iisraelimaal ja ajapikku juurdus kõikjal. Suhteliselt hiljaaegu, eelmise sajandi esimesel kolmandikul kuulsa Jeruusalemma rabi Jaakov Moshe Kharlapi (1883-1951) kodus tekkis tava lugeda Shirat ha-Jam ööl vastu Shvii shel Pesah. Antud tava levis paljudesse Iisraeli ja diasporaa kogudustesse. Sel päeval kogunesid tema juurde sajad juudid – eri voolu hassiidid, litvakid, religioossed sionistid. Rabi pöördus kuulajate poole Tora sõnadega, lugemised vaheldusid koorilauluga. Täpselt südaööl oli rabi rõivastunud valgesse kitl’isse, ning teatud, erilisel viisil alustas Merelaulu lugemist. Lugemise lõpus rabi Kharlap luges palve – Melech Rachaman ( Halastuse Kuningas) ning kõik koosviibijad koos rabiga asusid tantsu lööma.

               Kabala traditsiooni kohaselt, sellele, kes lausub seda aulu rõõmuga, lunastatakse paljud patud.

               HaBaD – Ljubavitshi ja mõnes sefardi, Hispaania juutide järeltulijate kogudustes, ööl vastu Shvii shel Pesah ei ole kombeks magada, vaid palvetada ja Torat uurida. Antud tava on seotud sellega, et väljarändamise ajal veetsid juudid samuti magamata ööd, sest läbisid Kõrkjamere, nagu kirjas: „Siis Mooses sirutas oma käe mere kohale ja Is-and laskis mere taanduda tugevast idatuulest kogu öö ning tegi mere kuivaks – vesi lõhenes. Ja Iisraeli lapsed läksid läbi mere kuiva mööda ja vesi oli neil müürina paremal ja vasakul pool“.(„II Moosese raamat 14:21-22“). HaBaD - Ljubavitshi hassiidid võtavad vastu hommikust koitu tantsides ja lauldes, kusjuures tantsijate jalgade alla valati ämbritäis vett, tantsud kestsid seni, kuni põrand oli kuivanud.

               XVIII sajandil oli hassidismi liikumise rajaja Baal Shem Tov sisse viinud uue tava – viimasel Pesahi pühal korraldada kahele söömaajale lisaks veel üks. Kolmanda söömaja ta nimetas Seudat Moshiah „Messia Söömaajaks“. 1906 aastal, viies Ljubavitshi rabi Shalom Dov Ber – RaSHaB otsustas , et antud söömaaja käigus tuleb ära juua vähemalt neli veinikarikat. Antud tava viitab Moshiach’i tulemisele. Veiniga täidetud karikas sümboliseerib Is-anda tundmist, messiaanlikku ajastut, nagu selle kohta ütleb prohvet: Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Is-anda tundmist - otsekui veed katavad merepõhja“.(„Jesaja 11:9“). Talmudi kohaselt („Rosh ha-Shana 11a.) täielik vabanemine –Geula, leiab aset lootusterohkel nissanikuul.     

 LeShana Haba BiJerushalaim