Intervjuu Eesti Juudiusu Koguduse esimehe Boris Oksaga: "Tulijaid on iga päevaga rohkem ja rohkem.

Millisena mäletate oma lapsepõlve?

Sündisin Peterburis juudi peres, isa oli pärit Peterburist, ema Ukrainast Vinnitsast. Mu emaemal oli 13 last, kolm neist, minu ema nende seas, elasid Leningradis, teised kümme aga Vinnitsas.
Olin sõjaeelne laps, sündisin 1936.a. septembris. Kõik mu esimesed olulised mälestused on seotud sõjaga ja Leningradi blokaadiga. Kui sakslased olid juba Peterburis, pandi meid viimase rongi peale, see oli viimane võimalus lahkuda.
Kuid meie rong sattus Saksa lennukite pommide alla. Mäletan seda, kui rong hakkas põlema, kuigi olin vaid nelja ja poole aastane, õde oli 8kuune.
Mäletan selgelt, kuidas metsas rong põles. Lennuk tiirutas meie kohal, mehed hüppasid esimestena vagunist välja ja sattusid kohe kuulide alla. Naised lastega lahkusid rongist viimastena, hoidsin ema kleidist, õde oli ema kätel. Mäletan, et kukkusin relsside vahele. Nägin, kuidas lennuk pöördus, tuli meie kohale ja hakkas tulistama. Lennuk tiirutas, tegi mitu ringi, see võis kesta tunde. Viimaks pääsesime eluga, kuid paljud mitte.

Milliseid kaotusi tõi sõda Teie peresse?

Elasime ema ja õega Leningradi blokaadi üle; kaks onu olid kaitseväes sõdurid ja nendelt saime süüa. Isa oli sel ajal Moskva kaitseväes.
60 protsenti inimestest, kes jäid blokaadirõngasse, hukkusid. Vanaema peres tapeti sõja ajal kõik need kümme last, kes jäid Ukrainasse. Vanaema kaotas mõistuse ja lasti maha, isa sai samuti surma. 
 
Mida meenutate oma esimestest aastatest Eestis?

1946. a. tulime Tallinna. Läksin kooli, aga olin teistest 2 aastat vanem, sest blokaadi ajal ei saanud ju õppida. Lõpetasin Sakala tänava kooli 1955. a., seal õppisid ainult poisid; õpetajad olid väga head. Meie koolis oli vaid üks inimene, kes suitsetas. Praegu on juba esimese klassi jutsidel suitsud ees ja on palju muid halbu asju, lodevust ja pahesid noorte seas, mida minu kooliajal ei tuntud.
Peale kooli lõpetamist tahtsin minna Leningradi sõjalisse kõrgkooli raadiolokatsiooni erialale, kuid seal öeldi kohe, et meie juute ei võta. Astusin siis Tallinna Polütehnilise Instituudi keemia- ja mäeteaduskonda. Ei mäleta, et Eestis oleks olnud tollal antisemitismi.
1960.a. sain mäeinseneri diplomi, töötasin K-Järvel Kukruse kaevanduses kuni selle sulgemiseni, siis tulin Tallinna. Kuna meie mäeinsenerigrupp õppis koos masinaehitusteaduskonnaga, sai minust konstrueerimisbüroo juhtiv konstrukor. Sisuliselt oli see mittestandartsete seadmete konstrueerimine: ehitusdetailid, sillad tehastele, tsemenditehasele Kunda, paneelitehasele. Jaapanisse tegime silikaadivabriku, sain väga kõva väljaõppe. Töötasin seal 3,5 aastat.
Kui läksin "Kalevisse" peakonstrukoriks ja tehnikaosakonna juhatajaks, algas minu "magus elu".
13 aastat töötasin "Kalevis", kuhu sai tehtud eksperimentaaltsehh. Hiiumaale Kärdlasse  ehitasime agari valmistamise tsehhi. Seal ei kasutatud midagi standardset, maailmas teist sellist analoogi ei ole. "Kalevis" õppisin ära ka eesti keele.

Kas Teil ei olnud nendele ametikohtadele määramisel probleemi Teie rahvuse pärast?

Minister Jaan Tepandi palus, et ma läheksin tööle tubakavabrikusse "Leek". Sel ajal oli tubakavabrik "Leek" kõige kehvem ettevõte Eestis ja N Liidus, kõik spetsialistid jooksid sealt minema, juhtkond lahkus samuti.
Minu kinnitamine uude ametisse oli mu rahvuse pärast suureks probleemiks. Tänu minister Tepandile ja NL tubakatööstuse ülemale Aljohhinile kinnitatii mind lõppude lõpuks direktoriks.
Töötasin seal kuni 1998. aastani direktori ametikohal. Ettevõttest sai üks parim ettevõte NL tubakatööstuses, kus majanduslikud näitajad olid ühed kõrgemad. Selle tulemuse eest autasustati mind mitme kõrgema NL ordeniga.
Tubakatootmine on üks raskemaid tööstusharusid, tehnika on keeruline, väga täpne, kõik seadmed ja materjalid on välismaalt.
Kui tuli Eesti Vabariik, oli elu väga raske, varustamine oli ara lõigatud. Kuid mul olid väga head suhted firmadega ja saime tootmist jatkata. 70% toodangust läks Venemaale.
Gorbatšovi ajal saadeti 36 direktorit Saksamaale turumajandust ja marketingi õppima, mina nende seas. Seal olid õppejõududeks professorid Ameerikast ja Saksamaalt.
1992. aastal, esimesena Eesti Vabariigis sõlmiti EV ja Rootsi tubakakontserniga leping ja moodustati Rootsi-Eesti ühisettevõte tubakatööstuse alal. Esimesed investeeeringud summas üle 25 miljoni dollari suunati Tubakavabriku "Leek" rekonstrueerimisele ja spetsialistide väljaõppele.

Juutide üks põhimõtteid on teha head. Milline on olnud Teie tegevus sponsorina?

Tegelesin noores eas palju spordiga, mängisin jalgpalli, tundsin meie korvpalli- ja jalgpallijuhte. Sponsoreerisime raskel ajal "Kalevi" korvpallimeeskonda. Seda mäletatakse veel praegugi, kui kohtun nende inimestega, tuntakse huvi mu tervise ja käekäigu vastu.
Eri Klasiga olime kooli ajal sõbrad, tuli teadmine, et on vaja aidata eesti kultuuri. Toetasime eesti kultuuri fondi rahaliselt. Meie ettevõte oli sponsoriks eesti tantsuansamblile, kes läks Itaaliasse. Oli grupp jääpurjetajaid-fanaatikuid, sponseerisime nende meeskonda. Nad sõitsid võistlustele Kanadasse ja said seal 3. koha. Andsime samuti raha Tartu meditsiiniasutusele.
Seoses sellega, et EV valitsus võttis vastu otsuse tubakatoodete maksude suurendamiseks, muutus tubakatoodete tootmine Eestis ebarentaabliks. Rootsi partner, kes tollal oli juba 100protsendiline firma omanik, pidi tootmise üle viima Rootsi.
Peale tubakavabriku üleviimist paluti mind "Kalevi" omanike poolt tööle nende ettevõttesse, olin "Kalevi" juhatuse esimees kuni 2000. aastani.
Siis aga sattusin haiglasse ja pidin sellest tööst loobuma. Võisin paar aastat puhata; käisime tütrepojaga laias maailmas reisimas.


Olete Tallina Juudiusu Koguduse esimees. Kuidas sattusite sellesse ametisse?

Mind kutsuti päris juhuslikult sünagoogi aastakoosolekule. Paluti, et ma püüaksin end kurssi viia raamatupidamisega. Mu senine kokkupuude usuga ei olnud väga tihe: kui ema elas, käisin pühade ajal sünagoogis, kodus aga ei saanud eriti juudi traditsioone näha.
Rabi Šmuel Kot palus mul juhtimine enda peale võtta. Varsti valiti mind koguduse juhatuse esimeheks.
Üks esimesi töid oli kalmistu kordategemine. Tegin inventuuri, kes on sinna maetud.  Väga paljud helistavad välismaalt ja mul on 10 sekundi jooksul võimalik neile öelda, kes ja kuhu on maetud.

Kuid põhiline on vist olnud ikkagi uue sünagoogi ehitamine?

2002. a. möödus 120 aastat Tallinna Maakri tänava sünagoogi valmimisest; 1944. a. see purustati. Oli mõte tähistada seda aastapäeva ja lahendada probleemid, mis olid seotud Tallina sünagoogiga, mis asus Karu tänava koolimaja 2. korrusel. Aron kodeš (kapp, kus hoitakse Tora käsikirjarulle) peab sünagoogis olema suunatud Jeruusalemma poole, kuid meil oli see suunaga Moskvale. Proovisime leida sellele küsimusele lahendust, samuti oli muid probleeme, mida seni polnud võimalik organiseerida: polnud saada koššertoitu, ei olnud mikvat, polnud ruumi juudi ajaloo muuseumi jaoks. Püüdsime asja lahendada olemasoleva hoone pikendamisega. Selle ürituse orienteeruv maksumus oli ligi 7 miljonit eesti krooni. Miljardär Rohr oli nõus andma selleks 400 000 dollarit.
Kui läksin juurdeehitusprojektiga Tallinna linnavalitsusse, siis arhitektuuri- ja planeerimisosakond oli kategooriliselt selle vastu, et teha väikseid juurdeehitusi Karu tänavale, vaid nõudis, et kui me tahame teha sünagoogi, siis peab see olema eraldi seisev hoone.
Tegin esialgse eelarve, hakkasime korjama raha, tellisime projekti, valisime konkursi käigus ühe firma, kus peaarhitekt oli Andrus Kõresaar. Noored poisid, neil oli ükskõik mida ehitada - lennukit või sünagoogi või sputnikut. Siis valisime välja ehitusfirma "Kolle" ja hakkasime ehitama. Eesti bisnesmenid Fjodor Berman, Vladimir Libman, Mark Eivin, Mark Rivkin, Andrus Ansip, Edgar Savisaar jpt inimesed andsid oma annetused sünagoogi ehituseks. Aleksander Bronštein Moskvast andis üle poole rahast.
See oli väga raske ehitus, kuid meil oli väga hea koostöö.
Lõppude lõpuks sai töö tehtud, kogu selle aja olid mu ümber need inimesed, kes püüdsid toetada. Juhatuse liige Boriss Konn oli üks headest abilistest.
Oli väga pidulik sünagoogi avamine.  Kolme tegutsemisaasta jooksul on siin käinud üle 30 000 inimese. Peaaegu kõigi Eesti koolide lapsed on uues sünagoogis käinud, riigikogu liikmed ja ministrid on siin olnud. Sünagoogi ehitamise eest autasustas Eesti Vabariigi president mind ordeniga.
Praegu töötab sünagoogis ka koššerrestoran "Jeruusalemm". 
Rahaküsimused aga püsivad. Ainuüksi kommunaalmakseid aastas tuleb tasuda üle miljoni krooni, peame oma raha eest tegema remondi. Enamik neist töödest tehakse tasuta.
Kuid tööd jätkub. Kalmistu on saanud territooriumi juurde, Boriss Matskin korraldab kalmistu palvemaja remonti. Peaksin nimetama paljude heade inimeste nimesid, kes pidevalt aitavad Tallinna sünagoogi.
Iga päevaga tekib rohkem ja rohkem inimesi, kes saavad aru, et see on nende maja, nende jaoks ehitatud ja vaja on aidata.
Kõige tähtsam, et meil on noor ja väga aktiivne rabi Šmuel Kot, kes on väga hea suhtleja ja juba sellepärast meeldib inimestele sünagoogi tulla. Ja neid, kes tulevad on iga päevaga rohkem.

Sara-Piret Udikas